Madis Kõiv julgustas, Sulev Keedus tegi

«Kirjad Inglile»: Sulev Keeduse kätetöö. Foto: Priit Simson

Sulev Keedus teeb mängufilme harva. Aga kui teeb, siis nii, et jääb kauaks meelde. Tema uus film «Kirjad Inglile», mis sel neljapäeval esilinastub, ei ole erand.

Evald Aavik, teie filmide «Georgica» ja «Somnambuul» grand peaosatäitja, sai esmaspäeval 70. Tartus oli väike pidu ka, kuigi mitte Vanemuises, suurelt ja uhkelt, hoopis Tartu Uues Teatris. Õnnitlemas käisite – olete ju mitu puuda soola koos ära söönud?

Ikka, kuigi meie suhted pole olnud sugugi nii päikeselised. Evald on kompromissitu. Ja mina vist ka, vähemalt öeldakse nii. Aga ta on näitleja, kelle eranditult kõiki rolle ma imetlen. Kui Evald poleks filmis «Jõulud Vigalas» Bernhard Laipman, siis ma ei teaks, kes võiks olla. Talle on kaasa antud väga täpne filmitunnetus, just filmi oma, ta tajub väga hästi valgust, kaamera liikumist. See on omaette and.

Evald rääkis mulle kunagi loo, kuidas tema isa ehitas Kuressaares ümber oma maja, tegi selle suuremaks, pärast tema surma pudenes perekond aga laiali, maja jäi tühjaks ja otsustati, et see tuleb maha müüa. Aga majas oli klaver, suur tiibklaver. Isa oli ehitanud maja nii, et seda tiibklaverit ei saanud sealt enam välja, maja tuli müüa koos tiibklaveriga.

Sellega seoses olen ma mõtelnud, et Evald ise on nagu see klaver, mida ei saa sealt enam kuidagi kätte. Mitte Kuressaare majast, vaid Eesti majast. Tal on nii võimas anne, millega võinuks teha rolle ka kuskil mujal, mitte ainult Eestis. Ma ei tea, miks tal neid pole, kas pole kutsutud või pole ta seda ise tahtnud, ja olla Eestis filminäitleja, see ei ole just kõige tänuväärsem amet. Filme tehakse meil ju nii vähe.

Igatahes palju tervist, Evald!

«Kirjades Inglile» astub kaamera ette Tõnu Oja – selgub, et temas pulbitseb ka vägev ekraanipotentsiaal, kuigi väiksemaid sutsakaid on ta varemgi mänginud. Meie fototoimetaja ei tundnud teda rollipildilt esiotsa äragi. Kas temast võiks tulla järgmine Keeduse näitleja nagu Aavik?

Ma ju ei tea, mida ma edasi teen. Ja ega ma ka Evaldi puhul ei mõtelnud nii, et kui «Georgica» oli tehtud, et teen ka järgmise filmi koos temaga. See läks ise kuidagi nii. Kui «Somnambuuli» stsenaarium sai valmis, siis sain aru, et Gottfriedi rolli kirjutades oli mul just Evald silme ees.

Tõnuga seoses ... see, kas temast võiks tulla ka originaalne filminäitleja, on tema enda valik. Tõnuni jõudsime me pika ekslemise järel, kogu selle põlvkonna näitlejad said läbi vaadatud, paljudest ka fotoproove tehtud.
Kui minu käest lõpuks küsiti, kui valitses juba väike paanika, et keda sa siis otsid, siis ma pidin seda kuidagi sõnastama ja ütlesin, et otsin meest, kelle puhul sa usud, et ta on mägedest tulnud. Tõnus oli see sisu olemas. Seda ei saa mängida. Et seda välja tuua, see oli iseasi, ja ei tulnud üleöö. Ilmselt ei olnud see kerge ka Tõnule endale. Tagantjärele olen mõtelnud, et kui ta oleks teadnud, mis teda ees ootab, võib-olla oleks ta sellest rollitegemise kiusatusest üldse loobunud.

Mis see mägedest tulemine – Tõnu Oja rolli puhul – tähendab?

Ma käisin kunagi Tenerifel. Esimene hommik algas sellega, et giid kiitis pikalt ja laialt toredaid elanikke ja ilusat saart ning küsis, kuhu keegi minna tahab. Mina küsisin vastu, et kas siin paradiisis mõni õnnetu inimene ka elab. Et ma tahaks minna kuskile sinna, kus kõik ei oleks nii ülivõrdes. Ta ütles, et kui te selle riski võtate, siis on küll üks mägiküla, aga sinna on raske minna.

Võtsime selle siiski ette, jõudsime sinna õhtul enne päikeseloojangut, kohe tuli vihm peale, ja see valgus, mis avanes mägedest ookeani peale, seda on võimatu sõnades kirjeldada, vähemalt mina ei oska. Kui siit edasi mõtelda, et inimesed, kes seal elavad, milline on nende elu, mis on eraldatud muust päevast päeva korduvast...

Ja kui nad sealt siis alla tulevad, oma askeetliku elu juurest, piiri pealt, selle meie pillavuse, närvilisuse ja ängi juurde, siis on kindlasti nendes mingi ... teistsugusus. Nende silmades... Ma usun seda küll. Nad on nagu taevale lähemal.

Mis mees see Jeremia Juunas ­Kirotaja, keda Tõnu Oja mängib, õigupoolest on?

Ta on Afganistani sõjas teadmata kadunuks tunnistatud mees, kes tuleb 21 aastat hiljem usku vahetanuna, moslemina ootamatult koju tagasi, otsima tütart, kelle häält arvab ta kunagi ammu korraks telefonis kuulnud olevat.

Viis aastat tagasi, kui te selle stsenaariumiga pihta hakkasite, ütlesite, et sellest peaks tulema film ühest kummalise saatusega tegelasest, kes ei saa ise ka täpselt aru, kas teda on või ei ole.

Nojah, Jeremia kirjutab päris lõpus oma Inglile, et ei saa täpselt aru, on see kõik, mida ta kodus näeb, unenägu või jampsib ta oma ­suriasemel. Et ta ongi ükskord juba maha maetud, surnud mees. Ja küsib iseendalt, kas tohiks üldse niimoodi tagasi tulla.

Maailm, mille ta endiselt kodumaalt eest leiab, on suhteliselt jõhker, võõras ja groteskne igatahes. Düsfunktsionaalne, kui kasutada moodsat sõna. Emotsionaalselt külm, mis võib avalduda ängina. Kui kõver see sotsiaalne pilt teie enese jaoks on? Või kas üldse on, kõver, ma mõtlen?

Eks ta selline ülevõimendatud ole... Aga ma ei taha sellega küll mingit tõde ega maailmavaadet kuulutada. Pigem tahan oma filmis esile tuua seda ühekülgsust, kuidas me islami kultuuri suhtume. Kui ühekülgselt on lääne meedia Hommikumaad mõtestanud. Ja ega siin vist midagi enam teha olegi.

Algusest peale, kui mu käest küsiti, millest on film, aga lühidalt, viskasin ma meelega vastu sellise lause, et film on arusaamisest, et arusaamiseni ei ole võimalik jõuda. Sellele võib vastata, et kellele sellist filmi vaja on. Et alati peab kuhugi välja jõudma, et positiivne kõlama jääks. Minu jaoks on positiivne ka see, kui vaataja sellest igapäevasest sagimisest välja tõmmata ja ta mõtlema panna asjadele, millele ta muidu aastas ainult korra või kaks mõtleb.

Teie film ilmutab lääne kultuuri suhtes küllaltki suurt pessimismi. Naljaga pooleks – poliitiliselt isegi ebakorrektselt suurt, just islamiga võrreldes.

Sellepärast olengi ma nii pessimistlik, et selle kõigega käib kaasas poliitiline korrektsus, et see on kultuuri osaks saanud.

Aga võimalik, et minu taju on täiesti vale. Võib-olla on viga selles, et ma olen lääne kultuuri samamoodi avastamas nagu kõik endised NSV Liidu kodanikud, kes kannavad enesega kaasas leninlik-marksistliku maailmakäsitluse taaka. Siit ka see ülekohus.

Kõik teie filmid on vist rääkinud samast asjast, otsesemalt või kaudsemalt eksistentsiaalsest kahevahelolekust, sellest, et elu on otsekui suur akvaarium, mille põhja on jäänud just nõnda palju vett, et hapnikunäljased kalad saaksid seinast seinani hulpida, mitte enam vabalt ujuda. Jeremia tunneb sedasama 21 aastat hiljem kodus.

See pole minu isiklik, vaid universaalne teema. Millest siis üldse filme teha, kui mitte sellest. Mulle imponeerivad üldse inimesed, kes püüavad mõtestada asju peale mugavuste ja materiaalsete äraolemiste. Püüavad oma päeva teistmoodi näha ja hinnata. See ei tähenda, et ma ise oskaksin selline olla. Võib-olla ongi üks painajatest, miks ma neid lugusid jutustan, see, et ma olen enda suhtes väga kriitiline.

Nüüd, kui ma olen elanud nii Nõukogude kui Eesti ajas, on mind alati painanud vaimsuse väike väärtustamine. Kui ma alguses mõtlesin, et see käib kuidagi nõukaajaga kokku, siis praegu tundub mulle, et tol ajal suudeti isegi rohkem eralduda üldisest kampaanialikkusest ja pöörati suuremat tähelepanu hingeelule ja vaimsusele. Praegused kampaaniad ei ole küll enam kommunistlikud või sotsialistlikud, on aga palju peibutavamad ja jõulisemad.

Või salakavalamad...

Jah, meelitavad inimese lihtsamini lõksu. Seda, milleks inimene on sündinud, jääb järjest vähemaks.

Ka Jeremia tuleb, näeb ja kaotab?

Mulle meeldib sellise lause inimlik mõõde. Kõik ei peagi võitjad olema. Paljud meist siis elus ikka võitjad on. Palju inimlikumad on allaheitlikkused ja kaotamised, mida me küll ei tunnista, võit on see, mis silma paistab.

Kõik oma filmid olete te kirjutanud Madis Kõivuga koos. Miks?

Mul on tarkust vaja, mul on vaja tunda selja taga tarkuse jõudu. Kõiv pakub mulle seda. Päris üksi ehk pelgaks, et olen naeruväärne teisitimõtleja.

«Kirjad Inglile»
•    «Kirjad Inglile» jutustab aastaid tagasi Afganistani sõdima saadetud ja seal islamiusu omaks võtnud Jeremia Juunas Kirotajast, kes saabub pärast 21 aastat tagasi kodumaale.
•    Režissöör on Sulev Keedus, stsenaristid Madis Kõiv ja Sulev Keedus, operaator Rein Kotov, kunstnik Toomas Hõrak ja helilooja Helena Tulve. Peaosas Tõnu Oja.
•    Film linastub sellest reedest Tallinna kinos Solaris, alates 4. veebruarist ka Artise kinos ja Tartu kobarkinos Cinamon.

Vaata filmi treilerit siit!