Läti ooperi kontrastid Estonias

Poola sopran Aleksandra Chacinska Cio-Cio-Sanina ooperis «Madama Butterfly». Foto: Läti rahvusooper

Läti riigi tunnuslause on «Maa, mis laulab». Ja ärgem mõelgem, et nad on selle end laulupeorahvaks pidavate eestlaste eest ära näpanud. Laulupeod on seal sama pika traditsiooniga kui meil – osa Lätist, nagu ka osa Eestist, on ju ühine vana Liivimaa – ja rahva muusikaline võimekus kergitab esile aina uusi lauluandeid. Nüüd avanes n-ö vahetuse korras võimalus silmitsi seista Euroopaski tuntust võitnud Läti rahvusooperiga siin oma kodus, Estonia teatris.

Reedel etendunud «Butter­flyd» peetakse maailmas vanimaks käigus olevaks lavastuseks dekoratsioone, kostüüme ja lavastuse üldjoont silmas pidades – 1925. Niisiis, pisut enam kui kümmekond aastat pärast esietendust La Scalas. Meie mõistes ajas, mil Tammsaare kirjutas oma «Tõde ja õigust».

Tõtt-öelda, pisut kopitanud museaalsust õhkus etendusest küll. Häiris lavahämarus ja ruumi suletus. Pinkertoni ostetud maja oli ju Nagasakis mere kaldal! Aga mis teha, kui eesmärgiks on olnud lavastuse ajastutruudus. Tõenäoliselt kuulub sinna juurde ka etendust läbinud staatilisus ja intriigi etendamine, mitte kehastus. Näide: esimest vaatust lõpetavat pikka duetti peaks kroonima Pinkertoni (Andris Ludvigsi) kiresööst. Aga majja minnes võtab ta vaid mütsi peast.

Tundus, et poola sopran Aleksandra Chacinska Cio-Cio-Sani rollis andis siiski oma parima. Selle ooperi tuntuim aaria «Un bel dì» («Ühel kaunil päeval») teenis mitu «braavot!». ««Butterfly» pärast poleks Riiga küll tasunud sõita,» juhtusin etenduse lõpus ühelt vaatajalt kuulma. Ent lõpuaplaus oli tormiline. Kuidas saakski see teisiti olla, kui tegemist on Puccini enda meelest ühe tema parema ooperiga.

Plahvatuslikult jõuline oli aga Andrejs Žagarsi värskelt lavastatud Tšaikovski «Jevgeni Onegin». Puškini geniaalse poeemi sündmustik oli toodud kaasaega. Aastaaja vaheldumist (Boldino sügisest Vene maalilisse talve) kujutati videopildis. Laval troonis kord hiigelsuur valge voodi, kord samas mõõdus pidulaud, kord väljak (Onegini-Lenski duelli stseenis), kord labürindina tunduv kontor (vastuvõtt ja raamatu esitlus vürst Gremini juures).

Tatjana alustab intriigi käivitava kuulsa kirja kirjutamist sülearvutil, aga «see pole see», ja läheb üle siis paberile ja pliiatsile. Tatjana lugu ongi selle ooperi keskmes, nii nagu Tšaikovski väidetavalt algul ka ooperi nimeks tahtnud panna. Lavastaja on seda võimendanud: Tatjana kohalolu on tuntav isegi siis, kui fookuses on Onegin, Lenski või Gremin.

Väga võimas on Tatjana rollis Aira Rūrāne. Ma ei räägi üksnes tema erinevais registreis jõuliselt säravast sopranist, niisama tähtis on kehastumine. Kogu Tatjana areng on vaatajate ees: ujedast armunust, meeleheitlikust armastajast kohusetruu ja väärika abielunaiseni.

Tõepoolest, lätlaste «Jevgeni Onegini» ime on selles, et vaataja ei jälgi mitte ooperi kulgu, oodates tuttavate aariate sooritust, vaid elab läbi laval toimuvat otsekui omaenda või kellegi lähedase draamat. Iga liigutus, iga detail on täpselt paika seatud, ei ole sihitut ekslemist isegi stseenides, kus kujutatakse kaost.

Rabavad on Tatjana «märja unenäo» (karunahas alasti mees laval!) ja Oneginit piinavate kummituste kujutamine. Dramaatiline bariton Jānis Apeinis Oneginina on Aira Rūrānele vääriline partner. Muidugi liigub ooper aarialt aariale, mida kviteerib publik plaksutamisega. Aga antud juhul köitis samavõrd lavastus ise. Läti rahvusooperi koorist on kõneldud ülivõrretes. «Jevgeni Oneginiski» nägime ta jõudu, seejuures liikumis- ja näitlemisvõimet. Ja kui kolmanda vaatuse alguses soleerib poloneesiga orkester, siis tahtnuks koos ooperitrupiga sulada Tšaikovski ja Puškini geniaalsesse loomingusse.

Ei jää muud üle, kui hüüda «Braavo!» ja «Paldies!» Läti rahvusooperile, õhutada eestlasi sõitma nüüd Riiga Tatjana ja Onegini traagilise armuloo lavajäljest osa saama. Minuteid väldanud aplaus Estonias kinnitas «Onegini» lõpus, et lätlased on väärt olema endiselt meie südameis. Elame kaasa nii nende argipäevale kui triumfile.

Külalisetendus
G. Puccini «Madame Butterfly»
Lavastaja Vladimirs Okuņs (2006. aasta versioon)
Osades: Cio-Cio-San – Aleksandra Chacinska (Poola), Pinkerton – Andris Ludvigs jt
Läti rahvusooper Estonia teatris
21. jaanuaril

P. Tšaikovski «Jevgeni Onegin»
Lavastaja Andrejs Žagars (esietendus 3. detsembril 2010)
Osades: Jevgeni Onegin – Jānis Apeinis, Tatjana Larina – Aira Rūrāne, Vladimir Lenski – Viesturs Jansons, vürst Gremin – Krišjānis Norvelis jt
Läti rahvusooper Estonia teatris
23. jaanuaril