Ekspert selgitab: miks me «Troonide mängu» armastame?

Raul Sulbi selja taga on Tartu Jaani kirik. Selle müürid on pärit keskajast, nagu ka tema raamatu sündmustik. Foto: Sille Annuk

Fantasy- ning ulmekirjandus ja –sarjad köidavad enamasti kitsast ja kindla sotsioloogilise profiiliga seltskonda. Ometi naudib Georg R.R. Martini raamatusaaga «Jää ja tule laul» ning selle esimese osa nime kandev HBO telesari «Troonide mäng» ülemaailmset edu.

Miks, aitab seletada ajalooharidusega ulmeekspert Raul Sulbi, kes avaldas sel suvel raamatu «Troonide mäng». Tõsi, Sulbi raamat on hoopis populaarteaduslik lähenemine hiliskeskaegse Inglismaa Rooside sõdadele, milles Martin oma saaga Westerose maailma luues inspiratsiooni sai. (Sulbi raamatu arvustust loe siit)

Kui suurt müügiedu lootsite telesarjaga samasugusest pealkirjast?

Eks pealkiri sai selline just tähelepanu pälvimiseks valitud. Aga sisuliselt on see ju ikka ajalooraamat ning ega ta nendele «Troonide mängu» sarja austajatele, kes tolle tsükli puhul just lohesid, ebasurnuid ja nõidust ehk ühesõnaga ulmet hindavad, midagi väga ei paku. Pigem on ta suunatud neile, kes seal sarjas just poliitintriige ja võimumänge naudivad.

Te olete hariduselt ajaloolane, aga tuntud eeskätt ulmekirjanduse eksperdina. Millises punktis lõikuvad ulme, fantasy-kirjandus ja reaalne ajalugu?

Reaalne ajalugu, nagu mu raamatki näitab, on tihti ulmekirjanduse inspiratsiooniallikaks, olgu siis kvaasi-keskaegsete fantasy-seikluste või asimovlike tulevikuajalugude jaoks. Ning muidugi on üks ulmekirjanduse populaarsemaid alažanre alternatiivajalood, olgu siis sellised, kus natsid koos Jaapaniga võitsid Teise maailmasõja, Konföderatsioon USA kodusõja või sellised alternatiivsed reaalsused, kus Rooma impeerium kunagi ei langenud ning püsib maailmariigina meie päevini.

Kas Rooside sõjad on teie eriline huviobjekt või on see tingitud «Troonide mängu» erakordset populaarsusest?

See periood Inglismaa ajaloos on tõesti mu eriline armastus, mis sai alguse ilmselt juba poisikesena Robert Louis Stevensoni «Musta noolt» lugedes ja Jefim Tšernjaki «Sajandite kohtuotsuse» vahendusel Towerisse vangistatud printside kadumise mõistatusega tutvust tehes. George R. R. Martini raamatusari mu eriline lemmik polegi, moodsast fantasy-kirjandusest pean märksa olulisemaks ja haardelt globaalsemaks Steven Eriksoni kümnest «telliskivist» koosnevat Malazi-tsüklit ja Andrzej Sapkowski sorts Geralti raamatuid. 

Miks on «Troonide mäng» (nii raamat kui telesari) üldse nii populaarsed?

Keskaeg on läbi aegade ikka periooditi populaarsust kogunud ja siis jälle moest läinud. Juba alates Walter Scotti ja Alexandre Dumas' aegade gooti-ihalusest kuni 1990ndateni välja, kui Mel Gibsoni «Braveheart» tõi kaasa uue keskaja-buumi. «Troonide mängu» raamatu- ja telesarja pakutav pseudokeskaeg on lihtsalt järjekordse buumi indikaator. See sari on ulmefännide ringist välja levinud ja populaarsust korjanud ikka seepärast, et seal on ulmet, fantastilist üsna vähe, sisuliselt on see ikka järjekordne keskaegne sõdade ja paleeintriigide lugu, lohesid, jääzombisid ja surnute elluäratamist on seal ikka üsna napilt. Oleks selles fantaasiasarjas ulmet rohkem, oleks ta mitteulmefännidest publikule märksa raskemini seeditav.

Milliseid valikuid teemade ja isikute osas pidite nii mahuka teema puhul tegema, et see vähem kui 500 leheküljele loetavas vormis ära suruda?

Valikud olid rasked ja enne kirjutama asumist oli silme ees hoopis teistsugune raamat. Märksa põhjalikum, detailsem ja rahulikumas tempos kulgev. Aga nagu kirjutamise ajal selgus, tähendanuks see umbes kolm korda mahukamat köidet. Võib-olla jõuan ma kunagi ka sellise raamatuni, sest vajadust ma selle järele põhimõtteliselt näen: ega inglise keeleski sellist Rooside sõdade totaalkäsitlust pole. Mitte et valmis saanud raamat kuidagi ebapiisav või ülearu üldine oleks - sellega võivad ilmselt kõik raamatu läbi lugenud nõustuda. Aga kui saab valmis sõdade järellugu «Printsid Toweris», siis on kavas kirjutada põhjalikumalt lahti ka sõdade eellugu, mis praeguses raamatus on napile sajale leheküljele kokku pressitud.

Autorile isiklikult eriti huvitavad/sümpaatsed/eemaletõukavad tegelased Rooside sõdades?

Mulle on isiklikult kõige huvitavamad vist üsna ebatraditsioonilised kangelased - hull kuningas Henry VI, tema prantslannast naine Marguerite ning Beaufortide-Tudorite suguvõsa. Aga Richard III vastuolulisusest ei saa minagi üle ega ümber. Või Woodville'ide klannist, mis Edward IV ajal ikka erakordse mõjuvõimu saavutas.