Graafikatriennaal: juurte juures tagasi. Või edasi?

Kumus läks lahti 15.graafikatriennaal. Avamisel tegi Eric Fuertese kompanii printimise häppeningi.

FOTO: Peeter Langovits

Kui ma oleksin mu vana kolleeg, nüüdne seltskonnaajakirjanik Paavo Kangur, siis alustaksin lugu Tallinna graafikatriennaalist ikka sõnadega «Triennaal teelahkmel». Aga tegelikult ei ole enam nii.
 



Kunagine graafika kui suhteliselt hermeetilisele süsteemile, tihti joone või pinna ilule keskendunud üritus on muutunud laiemaks ja ka videokunst ei mõju nüüd siin nii võõra või kohatuna kui vahepeal, kui triennaal tõepoolest teelahkmel oli.

Nüüd on tegu ennekõike esindusliku kaasaegse kunsti näitusega, mille nimest võiks sõna «graafika» ühel hetkel ka kaduda.

Mis on graafika?

Ikkagi, mis on graafika? Ühtpidi on tegemist žanriga, mis näeb ette tiražeeritavust, teose esinemist korduval kujul, unikaalsuse efekti lahjendamist – kuigi traditsioon tööd signeerides juurde kirjutada, mitmes tõmmis kogutiraažist see on, näib nüüdisajal ikkagi juba anakronismina.

Graafika on olnud tihti maalikunsti massidesse viija, kas või praegu Kumus avatud inglise klassiku John Constable’i näituse saatetekstides on viiteid graafikute tegevusele maalija tööde rahvapärasemate odav­versioonide trükkimisel.

Graafika on väga lähedal graafilisele disainile ja plakatikunstile, vahel ei saa neid alasid omavahel üldse eristada.

Selles mõttes on alale kasuks tulnud seniste tehnoloogiliste piirangute kadumine, digitrüki aktsepteerimine ja käsitsitöö tähtsuse vähenemine.

Kõike korraga peab saama

Õpetlik on võrrelda triennaali satelliitnäitusel «Mapping» esitletud Ljubljana graafikabiennaali hitte sealsamas eksponeeritud, ka samal üritusel esinenud eesti kunstnike töödega. Mitte et vanem eesti graafika oleks halb, aga kogu osavuse juures on selle kohal kerge endassesulgumise vaim.

Olgu, Damien Hirsti ravimipakendeid parodeeriv viimse õhtusöömaaja seeria samal näitusel lajatab ootamatu suutlikkusega siduda banaalset ja ülevat, graafilise disaini klišeesid ja laiemat mõtet; kas alati saab graafikalt seda kõike korraga oodata? Ei saa. Aga vahel on see siiski võimalik.

Pigem plakatlikkus

Nii Ljubljana biennaali (mis kasutab suhteliselt lähedase linnana hiilgavalt ära oma toimumist Veneetsia biennaali avamisega ühel ajal) kui põhiväljapaneku olulisteks joonteks on minu jaoks just nimelt plakatikunst, graafiline disain, illustratsioon ja autoriraamat. Või vähemalt tavagraafika kaldumine nendesse suundadesse.

Õigupoolest võib ju küsida, kumb enne oli, kas suletud iluharrastus või tarbekunst. Graafika on siiski ennekõike tarbekunst. Sõnumi esitamine mis tahes tasandil, rahvapärasusest luulelisuseni.
Ja nüüdisajal pigem plakatlikkus kui elevandiluust torn.

Mis meelde jäi?

Üldisest kirevusest paistsid välja erinevused, teistlaadi tööd, kas või Raul Meele tagasitulek tekstipõhise graafika juurde, Eesti rühma Non-Fibonacci lasteraamatuid parodeerivad, aga tõsise sisuga trükised, kurioosumina, aga tegelikult teemat puudutavana väljas olev, Hollywoodi legende käsitlev osa USA suursaadiku Michael J. Polti margikogust.

Põhiteemast rääkides tundus, et rahast oli rohkem juttu kui armastusest, või mulle lihtsalt tundus nii?

Kunsti ja raha suhted on keerukad, kui ei ole just mingi buumiperiood või tegu staar­autoriga, siis on kunst nimelt see, mida tehakse armastuse pärast ja makstakse ise veel peale ka.

Dollarimotiivid kordusid tööst töösse, vaimuka vindi keeras peale Krista Leesi oma 100- ja 500-kroonistest tehtud pesukollektsiooniga. Austraallase Andrew Hurle’i süvenemine raha kui nii ideelise kui materiaalse nähtuse olemusse teeb kadedaks.

Raha kõrval suutis osa autoreid ka hoopis muid teemasid esile tuua, kas või Berliinis elava itaallase Olivier Fermariello fotosari vanuritest, mis viitab rahvastiku vananemisele kui globaalprobleemile; ameeriklase Andrew Raftery pealtnäha klassikalised gravüürid, mis kujutavad hoopis nüüdisaja paineid ja rabelemist, Anu Kalmu suutlikkus muuta New Yorgi muljed millekski iidvana herbaariumi taoliseks, Kai Kuusingu müstilised sinised maailmad.

Või kahtlematu staar graafika ja disaini servalt, juba ammu lahkunud Mary Corita, nunnana alustanud humanistlik popkunstnik.

Seda kõike on palju. Näituse kujundus muudab Kumu peasaali keerukaks labürindiks, aga selles on võimalik orienteeruda.

Ma arvan, et see on üks tõsisemalt võetavaid Tallinna graafikatriennaale, vähemalt minu jaoks, kes ma olen ehk pooli senitoimunuid näinud.

 PS. Piret Räni on väga sümpaatne inimene, tema pseudofeministlike, labasuse piiril kõlkuvate tööde eksponeerimine tekitab minus aga endiselt sügavat imestust…

Näitus

Tallinna 15. graafikatriennaal  
«Armastuse, mitte raha pärast»
Kumus 8. maini

 

Tagasi üles