/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Närvekõditava «127 tunni» poole peal vilksab ekraanil stseen, mida enamik ei pane tähelegi, ent mis asjasse pühendatuile ütleb kõik. Enne kui peategelane Aron Ralston (James Franco) töölt lahkub, et siirduda nädalavahetusel järjekordsele seiklusele, lööb ta hetkeks lahti matkaraamatu, et teha plaanitava rännaku marsruudist koopia.
Too raamat, autoriks paadunud kanjonirott Michael Kelsey, on iga kanjonihullu piibel. Mulgi lebab mitu tema teost voodikapil, et õhtuti enne magamajäämist käia nende abil paikades, millest saladuslikumaid ja värvikamaid annab maailmast otsida.
Kuid Kelsey matkaraamatutega, mis juhatavad Metsiku Lääne rahvusparkide kaugetesse ja üksildastesse soppidesse, on üks probleem. Rahvusparkide kauplused neid ei müü. Kui küsida, miks, kuuleb vastuseks: «Sest Kelsey saadab inimesi õnnetustesse.»
Täpselt nii juhtubki Ralstoniga, kes suundub Kelsey raamatu juhiste järgi Utah’ osariigi kagunurgas asuvasse Bluejohni kanjonisse. Kuivõrd kaugel asub see igasugusest inimasustusest, annavad aimu ühed filmi kaunimad kaadrid, kus Ralston kihutab mägirattal üle lõputu punaoranži liivakivimaastiku.
Olen sõitnud filmis nähtavat teed mööda, mis viib üle inimtühja lõputuna näiva platoo saja kilomeetri kaugusele kanjonite labürinti. Ligi kahepäevase seikluse jooksul aastaid tagasi ei kohanud ma ainsatki hingelist. See on tsivilisatsioonist eraldatumaid piirkondi, mida Ameerikas (v.a Alaska) leida võib.
Nagu poolteist tundi vältav «127 tundi» selgelt näitab, olid vaikus, rahu ja omaette olek just need väärtused, mida Ralston sealkandis otsis. See ekstaas, millega ta filmis läbi pilkase öö autoroolis matkahommikule vastu sõidab, on mõistetav igaühele, kes tundnud, kuidas vaba loodus lubab sul olla tõeliselt sina ise, mitte see võltsisik, kellena peab end näitama päevast päeva inimühiskonna rüpes.
Kui seiklusfilmi, ent mõne allika hinnangul ka põneviku alla liigituv «127 tundi» ei tugineks tõsielusündmustele, ütleksin, et stsenaristid on välja mõelnud täiesti lapsiku ja ajuvaba loo.
Uskumatu, aga enamik kuuele Oscarile kandideerivas filmis näidatust on siiski tõsi. Ent mitte kõik.
Aspen, kus Ralston tollal elas ja töötas, on väike, 6000 elanikuga mägikuurort, mitte mitmetasandiliste kiirteedega metropol, kust ta filmi algul põgeneb. Sellist pilukanjonit, mille põhjas laiub türkiissinise veega koopajärv, kuhu Ralston matkal kohatud kahe naisega korduvalt hüppab, ei näita Bluejohni kanjonist kümnete kilomeetrite raadiuses ükski kaart. Isegi mitte Kelsey raamatud, mis pidavat seesugustes paikades inimesi õnnetustesse saatma.
Saatuslik stseen, kus Ralston paremat kätt pidi rahnu ja kanjoni seina vahele kinni jääb, on samuti liialdatud: ta ei sadanud koos kivimürakaga sugugi meetrite kõrguselt alla – vaevalt ta sel juhul vigastusteta oleks pääsenud –, vaid kivi liikus kõigest mõnikümmend sentimeetrit, kui ta selle külge mööda ennast alla libistas. Ja kõigile mustkunstisõpradele arutlemiseks: eks proovige võtta kodus seljakott seljast, kui üks käsi on poole küünarvarreni tihedalt ukse vahel.
Ainuüksi sünopsise põhjal ei tundu «127 tundi» paljutõotav. Sisuldasa mõjub film nagu mingi art-house-linateos, mis pühendab enamiku ekraaniaega kitsas poolpimedas käigus selle näitamisele, kuidas inimene peaaegu midagi teha ei saa. Ometi püsib pinge kogu aeg üleval. Mis te ise teeksite, kui oleksite samas olukorras?
Appi karjuda pole mõtet. Enne kui Ralstoni epopöa 2003. aasta aprillis Bluejohni kanjoni uljaste seiklejate polügooniks muutis, juhtus sinna aastas vaid mõni üksik adrenaliinikütt. Taskunoaga kivi toksimine ei too tulemust: kümne tunniga suutis Ralston lahti lüüa vaid väikse peopesa jagu puru. Liiati muutub nuga toksimise tõttu nii nüriks, et katse sellega kätt otsast lõigata ei anna vähimatki tulemust – tera ei lõika isegi nahast läbi.
Jõuvarude taastamiseks on vaid kaks energiabatooni ja liitri jagu vett. Sealkandis on aga soovitatav arvestada vähemalt nelja liitriga ööpäevas. Ja äiksepilv, mis ühel ööl äkki üle kanjoni sööstab – veel üks stsenaristide väljamõeldis võrreldes tegelikkusega –, pole pilukanjonis mingi õnnistus, vaid enam-vähem kindel surmatooja. Liivakivisel pinnasel pole vihmaveel võimalik maapinda imbuda, mistõttu see jookseb kokku kanjonite poole, kus tekitab tapva jõuga üleujutusi.
Just sellised veevood nihutavad ka rahne, nagu toosugused, mis Ralstoni kätt kinni hoidis.
Lahendus, kuidas lootusetust olukorrast välja murda, saabub Ralstonile filmis unenäolise ilmutusena. Tundub taas stsenaristide abitu katsena peategelasele eluvaimu sisse puhuda.
Ometi on see tõsi. Ralston on pihtinud, et nägi tõepoolest vaimusilmas päiksepaistel väikest poissi, kes tundus talle tulevase pojana. Seejärel oli ta mõistnud, et kui ta nüüdsama enda päästmiseks midagi radikaalset ette ei võta, jääb poeg ju tulevikus sündimata.
Tahaks siin hirmsasti kirjutada, mida Ralston viimaks enda päästmiseks tegi, sest see oli kui ood inimese metsikule elutahtele. Aga ei saa ju teiste filmielamust rikkuda. Kui saab elamuseks pidada seda, et Ameerikas on nii mõnigi kinokülastaja noid kaadreid vaadates minestanud.
Trööstiks võib öelda, et protseduur, mille Ralston ette võttis, kestis päriselt tunni, kuid saab kinolinal ühele poole napi kahe minutiga.
Peamine kurb tagajärg, mille «127 tundi» kogu maailmas kaasa võib tuua, on see, et Utah’ imekaunis, inimtühi ja seni avastamata kanjonimaa muutub turistide Mekaks. See ei meeldiks Ralstonile ega tema hingesugulastele, kelle hulka kuulujana end teiste seas tunnetan. Mis eriti hull – kui nood pahaaimamatud turistid hangivad endale internetist ka Kelsey matkaraamatud, mis neid õnnetustesse saadavad.
Uus film kinolevis
«127 tundi»
Režissöör Danny Boyle. Stsenaristid Danny Boyle ja Simon Beaufoy. Operaatorid Anthony Dod Mantle ja Enrique Chediak. Helilooja A. R. Rahman
USA-Suurbritannia 2010
Alates 28. jaanuarist Tallinnas Coca-Cola Plazas ja Tartus Cinamonis