/nginx/o/2011/01/28/506362t1h295a.jpg)
Oxfordi ülikooli Venemaa ajaloo professor Service (63) on lugejat selle valdkonna teostega varemgi rõõmustanud, näiteks Lenini ja Stalini elulood (esimest olen juhtumisi ka lugenud, teist mitte). Nüüdne köide on aga eesmärgiks seadnud pajatada lugejale koguni kommunismi terve ajaloo maailmas.
Olles viimati tolle ajaloonurgakesega põhjalikumalt tegelenud 1980ndate lõpul, valmistudes tehnikaülikoolis andma praeguseks juba lahkunud dotsent Ants Ruusmannile NLKP ajaloo eksamit, tuli mitmegi pileti materjal lugedes väga tuttav ette.
Eriti need kõiksugused parteivastased rühmitused, grupeeringud ja oportunistid, kellega bolševike juhtkond pidi leppimatut võitlust pidama ning mida veel pool sajandit hiljem olid vaesed nõukogude üliõpilased sunnitud tuupima.
Kummaline seejuures küll, et ikka ja jälle oli keegi õigelt, leninlikult teelt libisenud kuhugi trotskismi, Zinovjevi-Kamenevi kanti või mujale väärõpetuste sohu. Isegi tudengipõlves toonase ametliku retoorika järgi üles ehitatud materjale lugedes jäi kohe mulje, et küll see leninlik tee oli ikka kehvalt ehitatud rada, kui sellel võis liikuda üksnes kõikudes ja komistades.
Service pajatab ülevaates katsetest rajada kommunistlikku ühiskonda erinevates maailma nurkades, nii seal, kus katsed vormusid suhteliselt hõlpsalt riigisotsialismiks või muuks sarnaseks, kui ka näiteks Ameerika Ühendriikide kompartei kurvast ja tagakiusatud, aga pigem siiski lihtsalt irrelevantsest ja kunstlikult püsti hoitud elust.
Nõukogude Liidu üritused kommunismi üleilmselt koondada ja kõigi maade proletaarlasi ühendada ongi võib-olla raamatu üks väärtuslikumaid vaatenurki – sealt on näha, kuidas vasakpoolsed naiividealistid kiirelt rakendati Kremli huve teenima, ning selles protsessis ei olnud jälgegi seltsimehelikkusest või vabast arutelust, kuidas ikkagi oleks kõige parem sotsialistliku utoopia poole liikuda. Revolutsioon Venemaal sõi mitte üksnes oma, vaid ka võõramaiseid lapsi ega kosunud sellest toidust ikkagi.
Mida Service’i käsitlusele võib ette heita, on raamatu teatud kuivus. Siin ei ole keskendutud põnevatele stooridele, mida revolutsionääride heitlik olelusvõitlus ju hulgaliselt peaks pakkuma – ning ongi pakkunud, juhul kui lugeda näiteks Montefiore sulest ilmunud noore Stalini seiklusi.
Loomulikult ei saa eeldada, et kommunismi ajalugu maailmas jutustataks, nagu Jules Verne või Dumas on seda harrastanud, kuid kindlasti saanuks ka kõnealuse raamatu puhul olla märksa värvikam – ning eestikeelse raamatu tagakaane tekst lausa lubab seda meile.
Jah, ka siit saab teada, et Castro «ajas taga kauneid naisi» ja Hruštšov võrdles moodsaid pesumasinaid lutikatega, aga selliste mõnerealiste ekskurssidega Service enamasti ka piirdub. Suur osa tekstist on märksa abstraktsem, kõneldes strateegiatest ja retoorikatest või tööstuse tsentraalse planeerimise erinevatest aspektidest.
Samas peab möönma, et eks kõikvõimalik allikmaterjal kommunismiehitamise katsete kohta ilmselt ongi üsna kuiv puru – mida ülipõnevat ikka on võimalik välja pigistada «Aprilliteesidest» ja muust sarnasest. Service on siiski üles leidnud mitmeid kommunistlike katsetuste omapäraseid aspekte, nii bürokraatia vohamise või lääne rokkmuusika vastase võitluse kohta.
Kommunismi uurimisele spetsialiseerumine võib ju 21. sajandil tunduda isegi veidi kentsakas, kuid ei tasu unustada, et kõigi nende režiimide ja inimkatsete tagajärjel hukkus, istus vangis ja kannatas muul viisil miljoneid ja miljoneid inimesi.
Sestap on eriti kasulik näha raamatus erinevate katsetuste sünteesi ning seeläbi kommunistliku idee teekonda üksikute idealistlikust filosoofiast läbi tõusu ja stagnatsiooni ühiskondliku mõtte prügikorvi, kuhu see võiks ka lõplikult jääda.
Raamat
Robert Service «Seltsimehed»
Varrak, 2010, 661 lk
Tõlkija Ehte Puhang
/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)