Väärt raamat Aserbaidžaanist

Foto: Corbis/Scanpix

Erinevalt igavatest nõukaaegsetest ülevaateteostest võib Herkeli raamatut «Aserbaaidžaani kirjad» huviga lugeda ja usaldada, leiab kirjanik Andres Ehin.

Selle teosega on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee raportöörist saanud ka raportöör Eesti rahvale.

Herkeli raamat käsitleb nii Aserbaidžaani ajalugu, kultuurilugu kui ka poliitikat, lisaks veel autori katsumusi raportööri ametis.

Õnnestunud raamatus pole ehk otseseid vigu – autor on olnud hoolikas ja toonud probleemsemates küsimustes ära koguni mitu erinevat seisukohta. Mõnikord võib ehk siiski ette heita  ühe või teise olulise vaatenurga puudumist.

Üsna palju ruumi on pühendatud Aserbaidžaani muistse nimetuse Albaania päritolule. On juttu sellest, et nii armeenlased kui ka aserbaidžaanlased peavad end muistsete albanite järeltulijaks, aga et oletatavasti on albanite järeltulijaks hoopis pisirahvas – udid. Välja on jäänud aga nimeka keeleteadlase Aron Dolgopolski seisukoht, kes peab albanite keelt üheks väljasurnud kartveli keeleks – seega gruusia keele sugulaseks.

Mis puutub maa ja rahva praegusesse nimetusse, siis on välja jäänud üks tõenäosemaid versioone. Nimelt on Kaspia mere nimetus turgi keeltes Hazar või Häzar. Aga hazariteks on nimetatud ka selle mere ääres elavaid turgi hõime või seesuguse hõimu liikmeid.

Niisuguse versiooni leiame näiteks «Türgi keele suurest mõistelisest sõnaraamatust». Sellest seisukohast lähtudes pole midagi paha selles, kui me kohmaka keelendi ’aserbaidžaanlased’ asemel kasutame suupärasemat vormi ’aserid’.

On igati õigustatud, et Herkel on pühendanud palju tähelepanu renessansile ja valgustusperioodile Aserbaidžaani kultuuriloos. Eestlasel on huvitav ja õpetlik teada saada, et Aserbaidžaan pole ühel või teisel ajal olnud islamimaailma kolgas, vaid tema keskused Gändžä ja Täbriz on olnud olulised kultuurikantsid kogu islamimaailmas.

Just Gändžäs lõi oma teosed 12. sajandi suur luuletaja Nizami. Hommikumaade kultuuris on Nizamil niisama tähtis koht nagu Dantel kristlikus maailmas.

Herkeli tähelepanu on pälvinud ka suur Aserbaidžaani valgustaja Ahhundov. Autoril on õigus, kui ta mainib, et Ahhundovit ei saa võrrelda Eesti 19. sajandi kultuuritegelastega. Aga minu arvates kahe baltisakslasest valgustaja, Christoph Petri ja Garlieb Merkeliga saaks teda võrrelda küll. Üht-teist võrdlemisväärset võiks küllap leida ka Ahhundovi ja Noor-Eesti ideedes.

Mitmed protsessid on ristiusu- ja islamimaailmas küll sarnased, aga need pole toimunud samaaegselt.

Raamatus on rohkesti tähelepanu pööratud armeenlaste ja aserite vahekorrale, sh Mägi-Karabahhi konfliktile. Lugeja saab kujuka pildi Aserbaidžaanis valitsevatest seisukohtadest, ajaloolisest vihast ja selle nüüdisvormidest ning demokraatlike riikide missioonide raskustest selle konflikti käsitlemisel.

Kõik kirjapandu on huvitav ja lugemisväärne. Siiski võiks käsitlus olla mitmetahulisem – armeenlaste seisukohtade esitamine on jäänud liiga põgusaks. Raamat pole ju küllap mõeldud kitsale ringkonnale, kes algtõdesid niikuinii teavad. Oleks lugejasõbralik tuua üksikasjalisemaid andmeid Karabahhi rahvusliku koosseisu kohta ja lahti seletada, mis sellest johtub.

Lugejal oleks ka huvitav lähemalt teada saada, kuidas püüti Karabahhi konflikti lahendada Moskvas – nii poliitbüroos, KGBs kui mujalgi. Näiteks oleks olnud huvitav tsiteerida polkovnik Vladimir Lutsenkot, natsionalismi vastu võitlemise KGB osakonna üht juhtivat spetsialisti (vt: http:/www.eurasia.ru/news/show/6814.html). Lutsenko kurdab, et Nõukogude Liidu juhtkond oli Mägi-Karabahhi küsimuses ebakompetentne ja magas konflikti alguse lihtsalt maha.

Ta arvab, et kui päris alguses oleks pandud trellide taha Armeenia noorsoo hulgas järjest enam populaarsust võitnud Zori Balajan ning Bakuus Armeenia-vastast meeleolu õhutanud Zija Bunjadov, oleksid asjad võinud teisiti kujuneda.

Hiljem oleks Lutsenko meelest ehk tulnud kõne alla Nõukogu õhudessantväelaste vahelesegamine, aga see olevat olnud võimatu seetõttu, et Askeranis platseeruvas väeosas olid pooled mehed korteris armeenlaste juures ja pooled aserite juures. Esimesed pooldasid tulihingeliselt armeenlasi ja teised asereid. Ülemused polevat riskinud säärase väeosaga konflikti sekkuda.

Lutsenko sõnul polnud üksmeelt ka poliitbüroos. Je­gor Ligatšov saadeti Bakuusse, kus ta rääkis sellest, et Aserbaidžaani piirid jäävad vääramatult kindlaks ja Karabahhi ei anta Armeeniale ära. Jerevani saadetud Aleksander Jakovlev aga kuulutas, et Mägi-Karabahh on Armeenia ajalooline territoorium.  

Pärast aserite korraldatud veresauna Sumgajõtis olevat sõjaline vahelesegamine olnud veelgi võimatum. Moskva oli seda siiski ette pannud, aga Lutsenko oli Mägi-Karabahhist vastanud, et mitte sõjaväge pole siin vaja, vaid psühhiaatreid ja psühholooge.

Ma ei peatunud Lutsenko arvamustel mitte sellepärast, et tahaksin Herkelile etteheiteid teha. Sattusin selle materjali peale puhtjuhuslikult. Tegemist on erakordselt huvitava materjaliga, mis iseloomustab KGB mõtteviisi tol ajal ja on tihedalt seotud Aserbaidžaani kahe naaberrahva käekäiguga lähiminevikus.

Üldmulje Andres Herkeli teosest on igati meeldiv. Raamat on asjatundlik ja ergutab kaasa mõtlema.

Raamat

Andres Herkel
«Aserbaidžaani kirjad»
Varrak 2010, 239 lk