Nagu iga looja (ja seda žanrist sõltumata), on ka Keedus omaenda loodud keele ja väljendusvahendite vang. Keel räägib Keedust – kui tavaline on selline sõnastus juba Heideggerist peale. Mitte ilmaasjata ei puuduta viimane lause filosoofi ja filosoofiat – selle eest vastab ja vastutab teine Keeduse filmide varjatud peategelane, Madis Kõiv.
Kuigi see oleks väga huvitav, ei saa ma siinkohal filmi lahata ainult filosoofilisest vaatepunktist, ehkki ka siis ei saaks ma unustada nii neid, kelle käitumise kaudu filosoofia ennast ilmutab, ehk siis filmi tegelasi, kui ka neid, kelle jaoks filosoofia on mõeldud ja määratud – tavalisi inimesi, kõige rohkem aga neid, kes pole oma elus võib-olla ühtegi raamatut lugenud ning keda huvitab rohkem teleseep kui filmikunsti šedöövrid, kuhu Keeduse filmid kõik ju kuuluvad.
Ütlen vaid lühidalt, et Keeduse film on vaid üks võimalik tõlgitsus Platoni lausest «Kui ei ole üht, siis ei ole midagi», kus üks tähistab inimest (kui sellist), mitte arvu (kui sellist). Platonit ma siiski ei unusta, aga ma kohtlen teda nagu iseennast, mitte filosoofi.
Kõige tähelepanuväärsem «Ingli kirjades» on tõik, et seda, millele me enim kaasa elame, me tegelikult ei näe, vaid peame kuulama kirju. Just kuulama, mitte nägema – on ju üsna vähe neid filme, kus keegi kirjutab kirja ja me näeme ainult kirjutamist ja mitte seda, millest kiri kirjutab. Justkui oleks kiri tähtsam kui öeldud sõna või näidatud pilt.
Me ei näe, vaid kuuleme
Nii jääb meil nägemata see, kuidas Afganistani saadetud Kirotaja (peibutis nimemütoloogia harrastajaile nagu teisedki filmi nimed) päästab väikese moslemitüdruku, ka moslemiusku pööramise ning «kasutütrega» kooselu ainsaks tunnistajaks on räägitud kirjasõna, mitte nähtud pilt.
Kuna pilti pole, ei saa ka otsustada, kumb olnuks veenvam; igal juhul ei sea sõna vaataja kujutlusvõimele mingeid piire. Sama võib öelda ka filmi põhikujundi, lapse nutu kohta, mis lõikab väga valusalt just seetõttu, et nutjat pole näha. Pole ka võimatu, et last pole kunagi olnud, et laps on olnud ainult igatsus lapse (kui päästja) järele. Vihjeid sellele leidub nii kirjades, peategelase kangelasteo tagajärjel saadud (aju)traumas kui ka otsestes ütlustes.
Kui see on nii ja hääled tulevad Kirotari platonlikult valguskartlikust peast (kõik ju mäletavad koopamüüti), siis tekib paratamatult kahtlus, kas see, mida ta koju naastes näeb, on nii ka tegelikult. Ja siinkohal ei pea ma silmas mitte kogu groteskset ja visuaalselt hästi läbi mõeldud kohametafoorikat, saladuslikke saari, reostatud randu, mahajäetud jaamu ja räämas kirikuid, vaid ikka ja jälle inimesi.
Platon, kes jäljendamist jälestab ja on valmis kunstnikke riigist välja ajama või neid ja nende tegevust/jäljendamist vähemalt kontrolli all hoidma, on sunnitud siiski möönma, et kõik sõltub sellest, mida jäljendatakse. Hea, kui head, ja halb, kui halba. Platon vihkas ka näitemängu kui suurimat jäljendusliku nakkuse allikat ning tema mõtted kajavad vastu ka Keeduse filmis, ja pole mingit kahtlust, kelle poolel ta (koos Kõivuga) on.
Muuseas, Keeduse ja Kõivu filmilool on ka kirjanduslik analoogia, Balzaci «Kolonel Chabert», kus Napoleoni sõjaretkel Eylau lahingus kaduma läinud ja ametlikult surnuks kuulutatud kolonel saabub Pariisi ning alustab võitlust oma õiguste taastamise ning temalt ära võetud varanduse tagasi saamise nimel, kuid jääb kaotajaks. Romaani on ka mitu korda ekraniseeritud. Mõlema loo moraal on sama või sarnane – parem olla surnud kui elada ühiskonnas, kus kõike saab raha eest osta, inimeste keskel, kes on kaotanud oma inimliku palge.
Kui väga rangelt võtta, ei vääri filmis jäljendamist mitte keegi. Meie ees rullub lahti hüperboliseeritud reklaami- ja rahamaailm, kus inimesed ei tunne enam midagi, isegi mitte oma tunnete kadumist, või on neist siis saanud hüsteerikud või lihtsalt hullud. Või siis kunstnikud – vastavad stseenid alkohoolikust videogeeniusega on selgelt hukkamõistvad ja väljenduslikult kalgid, kaugel pole siit Platoni karistav käsi.
Kuid hukkamõist ei kuulu mitte inimestele, vaid ühiskonnale, mis mitte ainult ei luba, vaid soodustab sootsiumi muutumist nõmedaks näitemänguks, alates parlamendist ja presidendipaleest simuleeritud sõjamängude ja televiseeritud meelelahutussurma ja pornoni välja.
Loodame, et Spengler eksis
Paraku on ka peategelase maailm niivõrd iseendasse klammerdunud, sulgunud tollesse saladuslikku ühte, kust kõik saab alguse (ja samas ka lõpeb), et ka teda ei saa eeskujuna tõsiselt võtta – liiga palju on temas kontaktitust ja see ei tule mitte muhameedlusest, vaid haiget saanud minast või/ja vigastatud peaajust. Küll saab talle kaasa tunda. Mida ma ka tegin.
Polnuks Tõnu Oja, oleks ma ehk saalist välja jooksnud. Mitte õudusest, vaid igavusest, mida tekitavad kõik sümboolsed sajatused. Ning ma elasin Kirotari elule kaasa isegi seal, kus mõistusega võttes pidanuksin hüüdma: «Mees, kas tõesti armastasid sa oma armukest rohkem kui iseenda tütart!» Pean siin silmas Safia surmast teada saanud Kirotari pisaraid – kas oli see teater või päris? Ning jälle oli mu ees sama ingli-fenomen – usu sõna, mitte pilti! Usu kirju, usu tindist keelt!
«Kirjad Inglile» on emotsionaalselt ülitäpselt motiveeritud ja monteeritud. Heas filmis ei tohiks olla ühtki seletamata žesti, maksimumis ka niisama öeldud sõna. Just selline Keeduse film on. Välja arvatud stseen, kus Kirotar satub vastamisi mundris naistega, mille põhjendus jäi mainitud stseenist kas liiga kaugele või siis lavastaja pähe.
Kuid siiski... Oleks see minu teha (loe: oleks ma Platon), siis näitaksin ma kinosaalides koos Keeduse filmiga üht teist filmi, mida mul õnnestus näha filmikooli tudengite lõputööde kaitsmisel.
Lühikese, vaid paarkümmend minutit kestva filmi «Show Me the Sound» («Näita mulle häält») autoriks on Agnese Laizane. Film jutustas loo naisest, kes jääb kurdiks ja keda tema pere, mees ja tütar, aitab kriisist üle saada. Nagu ka Keedusel, toimus filmi tegevus tinglikus keskkonnas, sama lugu võinuks aset leida ükskõik kus. Mis aga täiesti puudus, oli totaalne maailmalõputunne ja megalomaaniline minakesksus.
See annab lootust, et Spengler eksis, nagu alati, ja et Platoni 1 tõeline algus (+2 +3 ...) on siin.
* «I’d rather be a hammer than a nail.» «El Condor Pasa», Simon ja Garfunkel
/nginx/o/2016/12/12/6165697t1h03f9.jpg)
/nginx/o/2011/01/30/507250t1hce18.jpg)