Mida veel on Kristina Normani dokumentaalfilmil ütelda pärast Valentin Kuigi «Kalevite kangeid poegi», mis jäädvustas ühe liiga suurelt mõtleva skulptori kangekaelset tegutsemist ebatavalise idee realiseerimise nimel keset linnaruumi väljanägemist puudutavate ja üksteisele risti vastukäivate arvamuste kakofooniat.
Mitte palju, aga siiski. Või mida üldse olekski lisada sellele, mida me Vabadussõja võidusamba õnnetu saatuse ja laiemalt üldrahvalikeks pretendeerivate monumentide püstitamist saatva igavese poleemikaga seoses juba ei teaks. Ja ka püstoldokumentalistina provotseerida (enam) ei tahaks.
«Et meeldiks kõigile» võtab sellisest situatsioonist peaaegu et maksimumi, leiab Vabaduse väljakule kerkinud samba loole huvitavad peategelased ja vormib sellest ladusa ja ülevaatliku, peaaegu et mängufilmiliku jutustuse, hetkiti ka naljaka – kuidas muidu, teema on ju selline, mis kütab kirgi ja võimaldaks sestap komöödiatki –, aga õnneks mitte sotsiaalpornoni võimendatult.
Rohkem kui kolme aasta jooksul saadab autori pilk selles osavõtlikult, kaasaelamisega samba kaht sümpaatset autorit, kes noorusliku sinisilmsuse ja idealismi, aga ka hobuse kannatusega selle kerkimise nimel tegutsevad, seda hoolimata kunstirahva alandustest, millest vähemalt üks paisatakse ekraanil ka otse näkku.
Positiivsemaid rahvuslikus vaimus kangelasi annab otsida – erinevalt Tauno Kangrost ei tee nad oma eesmärgi saavutamiseks ka moraalseid kompromisse, mõne tehnilise siiski.
Aga võib-olla on see sellepärast nii, et pole vaja, nende selja taga seisab ju kaitseminister isiklikult, aeg-ajalt tunnustavalt õlale patsutades. Ehk on nad liigagi positiivsed – pooltoonid on puudu, kas neil siis ühtki kõhklust oma kavandi suhtes ei ole?
Kõik olekski väga hästi, aga siis käib pauk. Elu ise mängib filmi kannatlikule autorile kätte hiilgava lõpu.
Aasta pärast suurejoonelist avamist – see ajavahemik läbitakse efektse aegvõttena – konutab sammas nukralt platsi ääres, kogu ülevus on kadunud, valgustus ei tööta ja ülalt pudeneb klaasitükke.
Kas kunstirahva sajatused on lõpuks täide läinud – ennustab ju kunstikriitik Hanno Soans keset filmi otse, et palju jama tuleb, kui me selle püsti paneme.
Kontrast on seda mõjusam, dramaatilisem, et vaatajal on meeles, kuidas autor laseb pärast ehituslepingu sõlmimist kaitseministril hõisata, et nii soliidne firma see tšehhide oma ja kui suurte traditsioonidega klaasiriik. Või rõhutada poistel avalikkuse ees, kuidas nad inseneridena ehitise ohutusest lugu peavad. Igati piinlik lugu – peame end Kaval-Antsudeks, aga laseme tšehhidel enesel naha üle kõrvade tõmmata.
Poistest on tõesti kahju – nagu on alati kahju siis, kui idealism kaotajaks jääb ja siirast usalduslikkust kuritarvitatakse. Seda enam, et nad ise ebaõnnestumist sügavalt läbi elavad.
Tunnistatakse, et oodati koostöölt enamat, eeldati ekslikult, et nii olulist asja nagu võidusammas võetakse nagu auasja. Päris täpselt ei selgu, kelle kapsaaeda see kivi visatakse, kas tšehhide või hoopis Eesti riigi, aga aimata võime, et mitte ainult esimese.
Lõpuks ei jäägi üle muud kui kutsuda seda upakile vajunud projekti päästma pendlimees, et ehk aitab tema maha võtta needuse ja vabastada samba positiivse energia. Iroonia missugune!
Uus film kinolevis
«Et meeldiks kõigile»
Režissöör Kristina Norman. Peaoperaator Erik Norkroos
Rühm Pluss Null 2011
Alates 28. jaanuarist Tallinna kinos Artis