Valetamine võib olla ilus

Foto: Kaader filmist

Kuulus Briti tänavakunstnik Banksy on teinud endast dokfilmi, ja mitte lihtsalt dokfilmi, vaid sellise, mis on nimetatud Oscari nominendiks dokfilmide kategoorias. Väga edev ettevõtmine iseenesest ja tundub, et viljad on magusad. Või kas on? Juba spekuleeritakse siin ja seal, et äkki peab Banksy Oscarit võites oma armastatud ja vajaliku anonüümsuse nüüd uut tüüpi kuulsusele ohvriks tooma.

Tänavakunstnik aga tõenäoliselt teab, kuidas pageda. On ju Banksy filmiinimesi tolle filmi erinevatel festivaliesilinastustel juba kummitanud – Berliinis kutsus kokku pressikonverentsi, millel siiski real-life Banksy asemel kapuutsiga varjatud ja moonutatud häälega videokujutis kõneles.

Kõneles see kujutis järgmist: «Tahtsin teha filmi, mis mõjuks grafitikunstile nagu «Karate Kid» mõjus karatele, et iga tatt tahab haarata aerosoolipurgi ja minna.»

Põhimõtteliselt räägib film loo sellest, kuidas anonüümsele ja illegaalsele tänavakunstile tahetakse nägu anda – tekitatakse staarisüsteem, paisatakse kunst galeriidesse ja oksjonitele ning see leiab oma koha moodsa kunstikoguja kogus.

Film algab sellega, et juhuse tahtel satub prantsuse emigrandist pudukaupmees ja amatöörfilmija Thierry Guetta üles võtma õilmitsema hakanud Los Angelese tänavakunsti skeenet – shephard Fairey, Invader jne, kes seal oma kleebiste ja šabloonide ja värvipurkidega õiendavad ning vahepeal politsei käest selle eest nahutada saavad.

Samal ajal tõuseb superstaaristaatusesse Bristolist pärit Briti grafitikunstnik Banksy. Thierry ei tea täpselt, miks ta filmib, kindlat plaani tal dokumentaalfilmi teha ei ole. Küll aga võtab ta pähe, et Banksyga peab ta kohtuma – põhimees tuleb siiski pildile saada. Juhuse tõttu – üldse on siin filmis palju juhuseid – õnnestubki tal hakata L.A.sse näitust «Barely Legal» korraldama tulnud Banksy videokaameraga saatjaks.

Väidetavalt ostsid Brad Pitt ja Angelina Jolie tollelt näituselt kahe miljoni dollari eest Banksy kraami ning kiire montaažiga näidatakse ka filmis, kuidas turg efektselt tõuseb ning lõpuks viisakates riietes inimesed telefonide otsas lõplikke suhteid paika panevad.

Ühelt poolt tutvustab Banksy filmiga oma töid, teeb enesepromo – kes ei teadnud, saab Banksy töödest ja agendast ülevaate: kohtub tema rottidega, näeb videokaadreid Palestiina aktsioonist, «Barely Legal» avamist ja Disneylandi aktsiooni, kus läänelike väärtuste ülimasse pidepunkti viiakse Guantanamo Bays kinnipeetavast tehtud elusuuruses nukuversioon. See on dokfilmi osa, mis kutsub vaatajat justkui müsteeriumist aru saama, kutsub osalema portreteeritava elus.

Et aga asjad liiga selgeks ei muutuks ja säiliks ambivalentsus, lükkab Banksy vajalikul hetkel enda asemel portreteeritava kohale hoopis Thierry, kellest saab juhuse tõttu nüüd tänavakunstnik. Kuna Thierry dokfilm tänavakunstist oli üks suur segadus, võtab Banksy ise kaameramehe rolli üle ja ütleb Thierryle, et sina tee nüüd kunsti.

Thierryst saab tänavakunsti uus superstaar Mr. Brainwash, kes ütleb oma kunstitõe kohta järgmist: «Kogu kunst on ajupesu ja ma tahan, et inimesed tunneksid rõõmu puhtalt sellest ostuaktist, kui nad mu töid ostavad.» Mr. Brainwash on selline paroodia ülekommertsialiseerunud tänavakunstnikust.

Kui Banksy kohta on mõned öelnud «sell-out», siis Brainwashi tegelaskuju juures enam sellist juttu rääkida pole mõtet. Temast tuleb rääkida uutes mõistetes. Brainwash siseneb tänaval käimata, kuid tööstuslikke müüginippe teades otse galeriidesse ja raharinglusesse.

Thierryt huvitab kunsti juures eelkõige hype. Tööd on üldjuhul toored ripoffid Banksy asjadest, kujunditest, teemadest – aga ilma ohu märgita. Kuid ta ei teegi probleemi, et tema tööd pole kuigi originaalsed – who cares, oluline on haip ja küll aeg näitab, kes on kes, ütleb Thierry. Mr. Brainwash annab inimestele seda, mida nad näha tahavad, ja ei vähem ega rohkem. Ollakse rahul. Kes aga päriselt Mr. Brainwashi kontseptsiooni taga on, seda ei tea. Ehk siiski Hr. Thierry ise.

Aastaid tagasi sai keegi möödakäija lõpuks paljude suureks rõõmuks Banksy isiku pildile jäädvustatud, kui too Londonis Bethnal Greenis päevasel ajal grafitit tegi. Hiljem küsiti – a kus te teate, et see ikka Banksy oli. No ei teadnud jah.

Või kui Guardiani ajakirjanik tegi Banksyga ühe vähestest intervjuudest ja kahtles intervjuu ajal mitmel korra, et kas ikka on Banksy. Samuti suudab «Elevant kingipoes» mängida oskuslikult reaalsuse ja fiktsiooni piiril ning isegi need sündmused, mis on teadaolevalt juhtunud, tunduvad filmis kuidagi kahtlased ja tekitavad küsimusi autentsuse kohta.

Uus film

«Elevant kingipoes»
Režissöör Banksy
Sõpruse kinos alates 31. jaanuarist