Banksy fenomen

Foto: Kaader filmist

Banksy on avalik kunstnik. Tihti nimetatakse teda ka grafitikunstnikuks, aga see on pigem eksitav. Kui mitte interpreteerida grafiti mõistet ülilaialt, kandes selle alla kõik, mis seintel, siis on grafiti siiski pigem seotud subkultuursusega, asjassepühendatute kogukondadega, kes kasutavad oma märgisüsteemi ja sõnumite edastamiseks oma salakeelt. Ning grafitit tuleks selles kontekstis võtta kui keele visuaalset krüpteeringut.

Grafiti on oma olemuselt suletud. Banksy tööd aga kindlasti mitte: tekstid tema seinamaalingutes on üldarusaadavad ja hästiloetavad, tema seinamaalingud ja linnainstallatsioonid kasutavad tavalinlasele arusaadavat märgisüsteemi, üldtuntud kujundeid ja tegelasi – olgu nendeks siis kuninganna ema, NY vabadussammas või tuumapomm.

Banksy tavapärane modus operandi on neid kujundeid kokku miksides moodustada uusi, vastuolulisi kujundeid, mis on intrigeerivad just tänu sellele, et me tunneme ära nende alg­elemendid. Näiteks ahv, kes on kujutatud samas poosis ja samades rõivastes, kui on rahatähtedel kuninganna Elisabeth, või maskiga linnavandaal, kelle viskevalmis käes on süütepudeli asemel lillekimp.

See, mis Banksy töödest vastu vaatab, ei ole mitte streetwise, vaid see on tavaline kodanik oma teadmistega, milles põimuvad üldharidus, õhtused uudised ja teleseriaalid. Mis on kindlasti ka Banksy erakordse populaarsuse põhjus. Ta on – olgu siis heas või halvas mõttes – väga populistlik.

Rääkides Banksy suhetest art­world’iga, siis on need ootuspäraselt pingelised. Muu hulgas pärineb Banksylt ka tsitaat: «Kunstimaailm – see on naeruväärne. Ma ei tea ühtki teist valdkonda, kus nii paljuga öeldaks nii vähe.» See on seisukoht, mis iseloomustab paljusid n-ö rahva hulgast võrsunud ja kunstimaailma seisukohalt perifeerseid tegutsejaid, see on seisukoht, millele kirjutaks alla tõenäoliselt ka väga paljud tavakodanikud-maksumaksjad. Institutsionaalne kunstimaailm jääb neile võõraks, kaugeks, elitaarseks ja veidi kahtlaseks, seondudes seetõttu rohkem dekadentsi, korruptsiooni ja võimuga, kui loominguga.

Siin tuleks aga märkida, et lääne metropolide kunstimaailm on tunduvalt mitmekihilisem ja heterogeensem kui võib-olla näiteks see, millega oleme harjunud Eestis, kus vastandus on väga selge – ühelt poolt riiklikud kunstimuuseumid ja galeriid, teiselt poolt suveniiripoed ja amatöörlikud rahvalemmikud à la Tauno Kangro.

Inglismaal mahub sellesse vahemaasse, mis eraldab näiteks Tate Modernit ja Turner Prize’i laadakunstist, väga palju emerging tegutsejaid, väga palju rohkem või vähem kommertslikke galeriisid ja institutsioone, kellest paljude enesekuvandi osaks on n-ö kindaviskamine «ametlikule kunstile». Banksylikke töid võib leida arvukatest poppidest galeriidest, müügisaalidest ja oksjonitelt, kus Banksyst on kujunenud arvestatav kaubamärk ja müügiargument.

Tegemist pole enamasti küll Banksy originaalloominguga, rohkem ummistavad kunstibutiike ohtrad imiteerijad, kes mõnikord ei pea paljuks ka Banksy seinamaalingute otsest mahajoonistamist, et neid siis graafiliste lehtedena edasi müüa.

Banksy ise suhtub oma kaubastumisse pigem ettevaatlikult ja on korduvalt deklareerinud, et tema eesmärk on kunsti jagamine inimestele tasuta otse tänavatel või vabalt allalaetavana internetisaitidel ning et müügitegevus on üksnes hädapärane viis hankimaks raha. Võib öelda, et ühest küljest distantseerib Banksy end nii odavast kommertskunstist, teisalt aga ka säärastest kunstimaailma superstaaridest nagu Damien Hirst, kelle oksjonimahhinatsioonid on kurikuulsad.

Üks trikke, millega Banksy on meediat ja kunstiavalikkust irriteerinud, on see, et ta on sokutanud oma pilte kunstimuuseumide näitusesaalidesse, kus need on siis mõnikord rippunud päevi, enne kui keegi on sellise isetegevuse avastanud. Ning mõnel juhul on need tööd siis muuseumi vastuvimkana ka muuseumi kogudesse arvatud.

Niisiis võiks kokkuvõtvalt öelda, et kuigi ülipopulaarsel Banksyl pole vähemalt seni olnud asja kunstimaailma kõrgematesse sfääridesse, ei ole ta ka kindlasti mitte sellest süsteemist välja arvatud persona non grata, vaid ta kuulub kunstimaailmas keskklassi.

Uus film

«Elevant kingipoes»
Režissöör Banksy
Sõpruse kinos alates 31. jaanuarist