/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2011/02/04/510250t1h94b3.jpg)
Eesti grafitikunsti grand, aga mitte old man Jan Tomson räägib, kuidas Eesti tänavakunstis praegu asjalood on.
Grafitikunst on muutunud teadlikumaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Räägi sinu arust mõningatest olulisematest minevikusündmustest Eesti tänavakunstis.
Olulisteks sündmusteks kohaliku tänavakunsti tekkimisel võib kindlasti pidada Ülo Kiple tegemisi, esimesi põhjanaabrite teoseid Tallinnas 90ndate alguses ning kõike, mis toimus Tartus Toomemäel ja Tallinna Vabaduse väljaku tunnelis. Need on ilmselt olulisemad punktid, kuhu kohalik grafitiskeene koondus ja kust asi edasi hakkas hargnema.
Mulle meenub konkreetne olukord aastast 1996 vast, kui me joonistasime CHRiga Aia tänaval Kalevi ujula kõrvale suure värvilise grafiti «Fuck da Police». Olin ise siis veel paras till ja tegin äärepealt püksi, kui ükshetk ilmus välja politseiauto, mis sõitis meist väga lähedalt ja aeglaselt mööda. Aga midagi ei juhtunud, sest siis ei eksisteerinud veel meie politsei väärtushinnangute ruumis sellist nähtust nagu grafiti, veel enam, et nad sellest oskaks midagi arvata või välja lugeda.
Läänepärane grafiti oli siis nii uus, et sellel puudus veel oma koht moraali- ja esteetikakoodeksis. Ilmselt kuskil võsas sahistamine oleks olnud kahtlane, aga avalikus kohas keset kesklinna värvidega joonistamine võis mõjuda lihtsalt suure arusaamatusena. Siiski juba pool aastat pärast seda leidsin ennast korduvalt erinevatest politseijaoskondadest üle pealinna.
Kuidas ja kus elab tänavakunst Eestis 2011. aastal? Milline on suhe kommertssfääriga?
Praegu elab Eesti tänavakunst elu valdavalt kohas, kuhu see peab kuuluma – illegaalselt seinal. Möödas on vist need ajad, kus iga pisut edukam krae tellis oma kontorisse, banaanikastide lattu või lastetuppa temaatilise grafiti. Julgen väita, et 1990ndate lõpus võis osakaal illegaalse ja kaubandusliku grafiti vahel olla üsna võrdne, kui mitte viimase ülekaaluks.
Selline kultuuriruumide nihe oli tollal vist loomulik. Pärast nõuka lõppu voolas läänest tulvaveena nii palju uut peale, et keegi ei saanud isegi aru, kust mingi nähtus tegelikult tuleb, kuhu käib või mis sellega üldse peale hakata. Kõik ahmisid ja lahmisid.
Mis võiks praegu olla teisiti, mis võiks muutuda?
Praeguseks on asjad kenasti paika loksunud, muuta pole vaja midagi. Grafitikunst on muutunud iseenda suhtes kultuuriteadlikumaks ja intelligentsemaks. On tänavakunstnikke, kes jätkavad klassikalisi vandalismitraditsioone, on neid, kes kutsuvad üles mõtlema.
Uus film
«Elevant kingipoes»
Režissöör Banksy
Sõpruse kinos alates 31. jaanuarist