Kõik jalgadest

Raamat Aidi Vallik «Minu jalad» pildid joonistas Elina Sildre Lugu-Loo, 2010 Foto: Repro

Lihatoodete ja lasteraamatute müügilettidel valitseb üksjagu sarnane olukord. Esimeste puhul ei või me iial teada, kuskohast tooraine toodud on ja millal selle aine andnud loom oma hingekese jättis. Aga hind on soodne, et mitte öelda tunduvalt odavam kui kodumaisel kraamil. Ja nii nügib võõramaine omamaise välja.

Raamatu puhul on muidugi kohe näha, kas algupärand või tõlge. Aga samamoodi on võõramaine värviline napitekstiline trükitäheline raamat odavam kui meie oma kirjaniku ja kunstniku koostöös sündinud analoogiline (ja sageli tuumakam) üllitis. Nii nad siis meie õue peal laiutavad, kõik need kiisupojad, kes sõbra leiavad, ja seiklevad kutsud.

Samas, need raamatud teevad ühte-teist head ka. Viktori-nimeline karu õpib tundma nii numbreid kui vastandeid ja selle õnge lähevad ka teadlikumad lapsevanematest ostjad, kes muidu kirjanduse puhul omamaist eelistavad. Selge see, et on tore raamatu abil last arendada. Tõnissoni moodi on säärastele «saksa-poistele» vastu astunud kirjastus Päike ja Pilv, aga mitte ainult.

Aidi Vallikul ilmus äsja «Minu jalad». See on kirjanikul esimene raamat päris pisikestele lastele. Ka 2005. aastal ilmunud «Koletise lugu» ja 2006. aasta «Unekoer» on pigem koolieelikutele ja algklassilastele, nagu ka luuleraamat «Mina, kana, lehm ja kratt».

«Minu jalad» on tiba teistmoodi. Jah, see on trükitähtedega ja veerimiseks paras. Ometi võiks tutvus selle raamatuga alata hoopis varem, ettelugeja vahendusel. Autor võttis ette sellise teema nagu jalad.

Kellel millised on, mida nendega teha saab, mis sellest tore ja mis kole on, mida jalga panna, kuidas jalgade eest hoolitseda jne. Vallik käib läbi kõik jala osad – alates varbanimedest kuni kintsuni välja. Päris anatoomiaõpiku minivariant see raamat ka pole. Vallik ei nimeta pindluud ega pahkluud. Mingi avastamisrõõm olgu lapsel ikka edaspidises elus ka.

No olgu, küsib skeptiline lapsevanem. Odavamat analoogi küll praegu raamatuletil pole, aga ikkagi, miks osta just nimelt Valliku jala-raamat? Puhtalt «eelista eestimaist» põhimõttel või? Tegelikult mitte ainult.

Valliku raamat on heas eesti keeles. Nii sõnavalik, lause- ja reapikkus kui ka muhedad tähelepanekud («Sääre taga on sääremari, mis tegelikult pole mingi mari. Lihtsalt öeldakse nii.») arendavad lapse keeletaju ja sõnavara. Lõbustavad ka. Onude karvased sääred näiteks. Täiskasvanud (ette)lugeja jaoks ei ole tekst tüütult primitiivne.

Raamatu teksti täiendavad parimal moel Elina Sildre pildid. Need ei mängi värvikirevusele ega detailirohkusele. On väikelapsele sobilikult lihtsad, selgepiirilised, parajalt stiliseeritud ja samas tõepärased, ka naljakad. Kui Vallik räägib tallaaluse kõdist, siis Sildre toob pildile limpsaka keelega koera.

Kahe peale kokku on Vallik ja Sildre teinud tarviliku ja hea mudilasteraamatu. Jääme siis ootama käeraamatut ja pearaamatut ja...

Raamat

Aidi Vallik
«Minu jalad»
pildid joonistas Elina Sildre
Lugu-Loo, 2010