Muusikamaastik on talviselt hangunud ehk heliloojate toimetulek tänapäeva Eestis

Foto: Corbis/Scanpix

Vabakutseline ajakirjanik Aldo Maksimov uuris, kui palju on Eestis neid heliloominguga tegelevaid inimesi, kes elaksid väärikalt ära pelgalt enda kirjutatud nootidest.
 

Detsembris sõnas Eesti Heliloojate Liidu esimees Olav Ehala Postimehe veergudel avaldatud ning kultuuriministeeriumile suunatud avalikus kirjas, et suur osa head eesti muusikat jääb praegu lihtsalt kirjutamata.

Võrreldes statistikaameti andmeid heliloomingu riikliku rahastamise ja üldiste majandusnäitajate osas aastail 2003–2009, jõudis heliloojate liit ehmatavate järeldusteni: samal ajal kui keskmine palk on tõusnud 45 protsenti ning tarbijahinnaindeks kasvanud 31,7 protsenti, on kultuuriministeeriumis uute heliteoste tellimiseks mõeldud raha kahanenud 36 protsenti.

«Võttes arvesse nende summade pöördvõrdelist dünaamikat, saame kokkuvõttes toetuse reaalseks languseks koguni 74,3 protsenti,» tõdes Ehala. Paraku on nendel arvudel tema sõnul ka täiesti reaalne tagajärg: kui aastal 2003 kirjutati Eestis 231 uut teost, siis 2009. aastal oli neid 118 ja 2010. aastal vaid 54.

Lootsin vesteldagi vaid nende heliloojatega, kes elaksid väärikalt ära pelgalt enda kirjutatud nootidest ega pea töötama muusikaõpetajana või hulgilaos kaste tassides. Järgnevate usutluste tulemusena näib, et sääraseid heliloojaid on kokku vast ehk viis-kuus. Eelkõige süvamuusika tegijad: Pärt, Tüür, ilmselt Tormis, võib-olla ka äsja lahkunud Tamberg.

Teised peavad lootma tuge peamiselt riiklikelt instantsidelt. Eesti riigi eraldused heliloojate liidule on aga aasta-aastalt masu ajal kahanenud, jõudes 2010. aastal summani 850 000, mis ületas juba teatud mõttes taluvuse piiri. Uueks aastaks rahuldas valitsus helijoojate liidu «appikaebenõude» ja eraldas 2011. aastaks 1,7 miljonit.

«Tegu on iseseisvusaja suurima summaga (seni 1,5), kuid see arv on heliloomingu stimuleerimiseks endiselt kahetsusväärselt väike,» ütleb Olav Ehala, lisades sugugi mitte vähetähtsa lisaseiga: seks aastaks on ette nähtud ka kaks palgalist resideeriva helilooja kohta: üks ERSO, teine Eesti Filharmoonia Kammerkoori juurde.

Milline on võimalus oma loomingust ära elada?

Urmas Sisask: «Meil tekkis Merjega peaaegu tõsine plaan minna aastaks Soome tööle, tema koristajaks ja mina lattu...» räägib Sisask tõsisel toonil, kuid siiski võib aimata, et vaevalt see reaaluseks saab. Aasta lõpus premeeris rahvuskultuuri fond teda 10 000 krooniga, kulka andis ka ühekordselt 15 000.

«Sain võlad ära maksta, enne kui aparaat ütles: «Arvel puuduvad tehinguks vajalikud vahendid.» Müts maha Rene Eespere ees, kes õpetas mind kirjutama sellist muusikat, mida tahetakse esitada ja kuulata. Nibin-nabin tulen oma muusikaga ots otsaga kokku. Isegi siis, kui olen FIEna sotsmaksud ära maksnud... Raske on muidugi, aga olen teatud määral oma muusikaga jalad alla saanud. Mu koori- ja muud muusikat esitatakse 25 riigis. Juhuslikult kuulsin suvel, et isegi Venezuelas olla midagi ette kantud.»

Peeter Vähi: Üldistades võiks öelda, et eesti helilooja võib loomingust elatuda üksnes juhul, kui tal on piisavalt tellimusi, plaadistusi või ettekandeid väljaspool Eestit. Mina tegelen lisaks heliloomingule muusikafestivalide ja plaadisalvestustega, ent esmane põhjus minu puhul on sotsiaalse suhtlemise vajaduse rahuldamine.

Olav Ehala: Autorite ühing maksab tasu teoste ettekannete eest, autoreil on ühingutega lepingud. Helilooja teenib ettekande pealt Eestis viis protsenti piletitulust, millest läheb maha Eesti Autorite Ühingu vahendustasu.

Sven Lõhmus: Töötan oma plaadifirma Moonwalk heaks. Eesti muusikaturg pole üüratu ega ka selles liikuvad summad, ent läbimõeldult tegutsedes võib siingi olla edukas.

Igor Garšnek: Reeglina oma loomingust ära ei elata. Muusikatööstus on Eestis sisuliselt olematu ning teisalt on süvamuusika ja popmuusika olukord ikkagi veidi erinev. Ma ei taha väita, et popmuusikat on palju kergem müüa, kuid ometigi on see mõnevõrra lihtsam: raadio mängib, tellitakse saatepäid, müüakse massidele plaate.

Allan Vainola: Masu keeras kõik pea peale. Kui ma varasematel mõõnaperioodidel pääsesin hobi korras tehtud lisatöödega, näiteks mootorrataste restaureerimisega, siis nüüd tuli leida stabiilne lisateenistus. Õpetan juba mõnda aega Kullos lastele kitarri.

Rein Rannap: Juba 15 aastat saavad heliloojad tasu vaid 1000 krooni iga kirjutatud minuti muusika eest, viimastel aastatel on see isegi vähenenud, tublisti alla 1000. Minuti kirjutamise aeg on loomulikult igal heliloojal erinev, olenedes helilooja helikeelest ja temperamendist ning muidugi ka sellest, kas tegu on muusikaga ühele pillile või suurele orkestrile, kuid ega palju üle ühe minuti päevas ei kirjuta pikemat aega ka kõige väledam helilooja. Lisaks ju ettevalmistusaeg, mõtete laadimine, proovides käimine, nootide vormistamine (arvutigraafika)  jne (summast lähevad maha ju ka maksud). Pigem läheb minutile mitu päeva.

See summa näitabki ühiskonna (loe: ametnike) suhtumist: vabakutselisust ei peeta õigeks ega võimalikuks. Ja seda saab helilooja vaid siis, kui parasjagu õnnestub leida tellimusi. Sest tasustatakse (kultuuriministeeriumi uue heliloomingu tellimise toetamise programm) ainult tellitud ja ettekantud teoseid. Iseenesest on see muidugi õiglane, lihtsalt probleemiks on see, et riigi väiksuse tõttu on paratamatult ka neid tellimusi liiga vähe. Kõige traagilisem on heliloojatele see, et nendelt tellitud teos kantakse ette vaid ühe korra.

Rainer Jancis: Seda võin küll öelda, et elatan ennast põhiliselt muusikaga seonduvast tegevusest, olgu see siis helilooming,  salvestustegevus, muusika miksimine või pillimäng. Kui hästi või halvasti, on aga firmasaladus.

Chalice: Usun, et populaarne ja hea helilooja elab ikka ilusti ära. Mina loon nišimuusikat ja seetõttu olen sunnitud tegelema toimetulekuks veel saja muu asjaga. Õnneks on enamik neist ka kaudselt muusikaga seotud. Kui tahad Eestis muusikaga ära elada, siis kõige lihtsam valem on: käi koolis ja harjuta usinalt pilli – heal instrumentalistil on alati palju tööd.

Toivo Tulev: Küllap sõltub loomingust äraelamise võimalus paljuski kujutlusest, milline võiks ühe helilooja elustandard olla. On hea, et aktiivse loomeeluga on olnud võimalik jõuda kaunis lähedale Eesti keskmisele palgale. Kuid selline saavutus pole kindlasti võimalik kaheksatunnise tööpäevaga. Pigem kulub selleks oluliselt rohkem aega ja energiat ilma vabade päevade ning puhkuseta suvel.

Kui palju segavad olmemured loomingule pühendumist?

Tulev: Loomingu jaoks on vaja aega, ka ruumi, peavarju. Mõlemad võib taan­dada materiaalsele toimetulekule. On olnud perioode, kus puudub üks või teine või siis mõlemad korraga. Vaadates ajas tagasi, näen, et neil ­aegadel ei vormunud lõpetatud partituuriks ka praktiliselt mitte midagi. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Kuid praegu, tänu huvitavale tööle EMTAs, on mul heliloomingu tarbeks teatud määral nii aega kui ka ruumi.

Jancis: Inimene tekitab endale pühendumiseks vajamineva aja ise. Keegi teine sulle seda ei anna. Enamik inimesi ainult arvab, et neil ei ole aega millelegi pühenduda. Tegelikult on nad kas laisad või arad. Pühendumine nõuab alati ohvreid. Ohverdada tuleb sealjuures mitte ainult ebameeldivaid tegevusi, vaid ka meeldivaid. Kui ma tegelen oma alaga, mis on samas ka minu töö, siis on ju loogiline, et ma pühendun. Pühendumiseta on absoluutselt võimatu ükskõik mida teha. Isegi alkohoolik olla ei saa. Elu elamine ise ongi pühendumus. Seetõttu – pühendumine on vältimatu. Ainus, mida saab suunata, on see, millele pühenduda. Just siin ilmnebki inimlooma vaba tahe.

Vainola: Pole salata, segab ikka. Viimase kümnendi jooksul on eesti popmuusika arengus toimunud üks tähtis areng, mis oluliselt ka levimuusikute leiba mõjutab. Kui varem oli põhimõtteliselt vaid kaks valikut ja seega ka kaks publikut: tantsu-diskomuusika ning punk ja rokkmuusika, siis nüüd võime üles lugeda võib-olla juba paarkümmend jagunemist. Eesti-suguses väikeriigis lihtsalt ei jätku kõigile stiilidele piisavalt publikut ja tõenäoliselt teeb 95 protsenti tegijatest mingit muud tööd. Kõik peavad pingutama, et saaks oma hobi ja armastusega tegeleda.

Ütlen kokkuvõttes nii, et Eestis on sisuliselt võimatu ennast muusikast elatada, kui ei soovi ennast totaalselt maha müüa, olla pidevalt kollases meedias, teha ebamäärast muusikat laiale massile.

Rannap: Laine Jänes on kahjuks ühes teleintervjuus väga teravalt sõna võtnud vabakutselisuse vastu, lisades muu hulgas, et see on igaühe vaba valik. Minu meelest ei ole see looja vaba valik ega jonn vms. Ühiskonnal peaks vaja olema professionaalset tipptasemel kunstiloomingut, kõigis valdkondades. On traagiline, et seda ei mõisteta – ei osata vahet teha tipptasemel ja asjaarmastajalikkusel.

Kahjuks on sellist suhtumist tajuda mujalgi. Mina nii ei arva. Professionaal­set kunsti on pea võimatu luua palgaameti kõrvalt. See eeldab suurt pühendumist asjale. Kuigi loomulikult on meil ka heliloojaid, kes suudavad jagada aega teatud mahus loomingu ja teatud mahus õpetamise vahel.

Olen küll kogu elu olnud sada protsenti vabakutseline, kuid ka mina ei saa öelda, et olen vabakutseline helilooja – sest pool mu elust on täitnud vabakutselise pianisti amet. Elatan end ka muu tegevusega, eeskätt esinemistega – olengi ju võrdselt nii pianist kui helilooja. Ja mind on aidanud ära elada mitmekesisus – erinevad žanrid, aga samuti see, et olen ise esinemisi korraldanud.

Chalice: Loomine nõuab loojalt sada protsenti ja kui sa pead selle kõrvalt muude asjadega tegelema, siis kannatab loomingu kvaliteet.

Lõhmus: Ei sega.

Kuidas on teil viimasel viiel või kümnel aastal läinud? Kas autoritasude laekumine rahuldab teid?

Sisask: Mulle on korduvalt öeldud, et mu muusika ei sobi Eesti muusikamaastikule, teenekad heliloojad on nii väitnud. Nii et minu looming ei vasta Eesti GOSTile, küll aga vastab universumi standarditele. Mis ülevalt poolt antakse, selle panen mina helikeelde. Mul on niisiis taevased tellimused, taevased tellijad, tähed näitavad teed.

Vähi: Kõik on suhteline. Usun, et ka väga edukad heliloojad arvavad, et nende teosed võiksid veelgi sagedamini kõlada. Mina ei saa nuriseda plaadistuste vähesuse üle, sest mu muusika kõlab enam kui kuuekümnel helikandjal.

Garšnek: Toon näite. Rock Café näiteks oli meile esinemise eest võlgu maikuust detsembri lõpuni, vaatamata korduvatele meeldetuletustele. Viimaks laekus neilt e-kiri firma varade arestimise kohta maksuameti poolt... Maksa ise peale ja esine! Kui paar aastat tagasi võisid bändid küsida mõnetunnise esinemise eest 15 000 – 30 000 krooni, mõned rohkemgi, siis praegu selliseid summasid lihtsalt ei maksa keegi.

Vainola: Tegelen peamiselt kahes suuremas bändis – Vennaskond ja Sõpruse Puiestee –, lisaks on mul kaks enda projekti  – Unenäopüüdjad ja Kelder. Kuni aastani 2007 vedasin välja ainult enda kirjutatud lugudest ja bänditegevusest. Meelelahutuses oli madalseisu märgata veel varem kui mujal, see algas juba 2006. Kontserte jäi väheks, plaadimüük vajus soiku.

Enne seda võis plaatide puhul rääkida tiraažidest 5000 – 10 000, praegu räägime sadades. Eraldi teema on muusika tehniline kvaliteet. Praegu nõuab see tohutult aega, kui rääkida näiteks plaadi väljaandmisest. Bändiga tuleb teha palju-palju proove, stuudios veeta öid ja päevi, jagada maid väljaandjatega. Produkti valmimiseks kulub palju aega ja raha. 90ndatel viis pea kogu tehnilise protsessi läbi sama helitehnik, nüüd on eri protsesse vähemalt kolm, lisaks toote stiliseerimine.

Stuudiotund maksab keskeltläbi 400 krooni. Masterdus sinna juurde. Kvaliteetse loo peale kulub seega ca 3000–5000 krooni. Seda juhul, kui sul on oma bänd ja sa ei pea maksma stuudiomuusikutele. Jõuame jutuga siis selleni, et CD väljaandmine maksab meil ca 80 000 krooni.  

Tulev: Loomingulist edu hinnata on väga keeruline. Üheks kriteeriumiks võiks ju olla tõepoolest esituste, müüdud helikandjate ja nootide arv ning sellest sõltuvad autoritasud. Tühi pangakonto rõõmustab väheseid.

Ent kui vahetu edu oleks primaarne, peaksin ilmselt žanrit vahetama. Või tegema põhimõttelise stiilipöörde, mis tähendaks ühtlasi näiteks vältimatult ka madalamaid tehnilisi nõudmisi esitajaile.

Ma ei ole veendunud, et oleksin õnnelikum, kui minu signeeritud teoseid mängiksid teise või kolmanda järgu esitajad ja kollektiivid ning ettekannete arv seeläbi oluliselt suureneks ja pangakonto sellest tulenevalt paisuks. Teatud lihtsustuse ja taandamise tasemel lendab beebi pesuveega olematusse.

Populaarsusel ja rahal on oma hind. Minu jaoks on see praegu veel liiga kõrge.

Lõhmus: Olen teinud järjepidevat tööd popmuusika vallas üle 15 aasta. Arvan, et edukust võib mõõta mitme parameetri järgi. Minu eesmärgiks on luua kvaliteeti, läbimõeldud turundusega muusikatooteid.

Digitaalselt levitatavad muusikavormid on järjest tõusev trend, samas hääbuvad nn vana kooli andmekandjad, nagu CD, mille tiraaže ei tasuks üldse enam mainida. Siit ka tõsiasi, et muusikat toota plaaditulude pärast pole enam ammu mõtet, pigem kannab see endas veel mingil määral promo eesmärki.

Chalice: Võrreldes aastaga 2008 on minu muusikalisi teenuseid osutava ettevõtte käive langenud ca 60 protsenti. Mis on veider, sest nii palju tööd kui viimastel aastatel pole varem olnud. Autoriõiguse rahast ma ära ei elaks, sest minu muusikat kuigi palju ei mängita. Plaadimüügiga on samas nii, et hea, kui pärast kuludega nulli tuleb. Plaat on ikkagi bändi/artisti visiitkaart, et saada esinemisi.

Riiklike tellimuste arv ja nii ka riigi eraldatav raha on viimastel aastatel kahanenud (v.a eelolevaks aastaks). Milliseid allikaid peaks heliloomingu heaks veel kasutatama ja mida saab helilooja ise selle jaoks teha?

Sisask: Tuleb kirjutada muusikat, mis läheb kodueestlaste ja paljude välisriikide inimeste südamesse. Iga väärt teos on jätkusuutlik äraelamiseks. Unustada kõik rahakotiprobleemid ja selle asemel pühendada end jäägitult loometegevusele. Kadedus, muretsemine, vihkamine, võlad, enesehaletsus, kaastunne tuleks unustada, see raiskab aega ja võtab ära inspiratsiooni ja energia. Soovitan hakata kirjutama muusikat rõõmust, mitte valust!

Vähi: Kultuuriministeeriumi kaudu eraldatav raha on aastatega kahanenud häbiväärselt väikeseks. Alla miljoni krooni aastas ligi 80 helilooja kohta aastas! Arvutagem... No comments.

On selge, et süvamuusika on liiga «kõrge» kultuur potentsiaalsete sponsorite jaoks, palju tulusam ja atraktiivsem on toetada massiüritusi, missivalimisi, ümbermaailmareise, olümpiasportlasi. Kui mõni eriti muusikasõbralik sponsor peakski leiduma, kindlustaks see heal juhul vaid mõne üksiku loomeisiku. Neis oludes näen peamise lahendusena siiski riigi eraldatava raha hüppelist suurenemist.

Mida heliloojad saaksid ise teha? Võib-olla valjuhäälsemalt oma probleemidest märku anda. Erinevalt meditsiini- või transporditöötajatest puudub heliloojatel võimalus streikida, sest keegi ei kannataks märgatavalt seeläbi, kui heliloojad katkestaksid näiteks nädalaks töö.

Tulev: Tellimuste arv sõltub kultuuriministeeriumile eraldatud rahast ning ka kulka käekäigust. Kuid riik on meil tellijana monopoolses seisundis. Kui ühel hetkel heliloomingu jaoks raha pole, võiks seesama riik mõelda alternatiivsetele võimalustele. Näiteks kultuurisfääri tehtud annetuste suuremale tulumaksusoodustusele.

Et sellele ega muudele võimalikele lahendustele mõeldud pole, näitab eesti muusika esiettekannete arvu drastiline vähenemine kahel viimasel aastal. Ilmselt ei ole uus rahvuslik helilooming praegu prioriteetide hulgas.

Mõistame sellist suhtumist üldisel majanduslikul foonil täiesti. Eelmise aasta kultuuriministeeriumi vahendatud tellimussummadest oleks ennast ära elatanud paar-kolm heliloojat.

Kuid samas ei saa kuidagi väita, et raha poleks. Seda näitavad ka eelmisel aastal algatatud päris kulukad uued, seni mitte ühelgi eelarvereal seisnud muusikaga seotud projektid, millel paraku meie alaga seos puudub. 

Siit võime vaid järeldada, et see, millega tegeleme, pole otsustajate jaoks piisavalt oluline ega atraktiivne. Toetuste eraldamisel näib meil määravaks olevat hüüdja hääle tugevus ja projektide mastaapsus. Heliloojad on oma loomult tasane rahvas ning kirjutavad üht teost korraga.

Õnneks on olemas võimalus luua muusikat välistellimuste põhjal ja suur õnn on leida aega kirjutada ka ilma igasuguse tellimuseta, sahtlisse, tasu ootamata.

Garšnek: Meil Eestis fonde justkui oleks. Küsimus on pigem selles, kuidas neid muusikaloomingu hüvanguks ära kasutada. Samas on selge, et rahvuskultuuri fondi ei saa võrrelda Rockefelleri fondiga. Mingis mõttes on süvamuusika niisamuti kommerts, aga seda lihtsalt peab oskama müüa.

Autorikaitse, autoritasud?

Sisask: Tänu autorikaitsele saab hakkama ka vanast rasvast. See ühing on teinud oma tööd väga hästi. Pigem teeb mulle muret see, mis saab neist noortest, kes igal aastal EMTAs lõpetavad. Eestis on laias laastus sadakond produktiivset heliloojat, kellest vast kümme protsenti suudab ennast muusikaga kuidagimoodi ära toita. Enamik teeb lisatööd õpetajana, mõnigi artistina.

Vähi: Mis puutub autoritasude laekumisse, siis sel kohal ei tahaks hakata süüdistama
organisatsioone, kes korraldavad honoraride kogumist. Pigem juhiksin tähelepanu sellele, et paljude muusikakuulajate teadvusse pole jõudnud arusaam, et heliteos ja sellega seonduvad varalised õigused võivad kellelegi kuuluda.

Needsamad inimesed peavad end ausateks inimesteks ega lähe kunagi poest või kellegi taskust näppama, kuid samal ajal teevad CDst koduarvutiga kümneid koopiaid. Haruldane pole ka see, et audiovisuaalsetes produktsioonides kasutatakse muusikat, rikkudes autorikaitse seadusi. Helilooja jaoks tähendab see saamata jäänud tasu.

Rannap: Toimib, normaalselt. Aga Eesti on nii väike, et ainuüksi selle pinnalt pole kellelgi võimalik ära elada. Vaja oleks loomingu rahvusvahelist levikut.  

Vainola: Autoritasudest rääkides on olnud väga erinevaid aegu. Vennaskonna paljumängitud hittidest tilkus vanadel aegadel stabiilselt kena kopikas. Kui kirjutada «hitt», siis kajastub see kindlasti ka pangaarvel. Äraelamiseks aga sellest ei piisa, sest igakuised autoritasud on väga erinevad ja jutt käib ikkagi ju paarisajast kuni mõnest tuhandest kroonist. See on rohkem nagu kommiraha.

Aga Eesti Autorite Ühingu tegevusega võib rahul olla. Ükski helilooja ei jõuaks ise raadiojaamade vahet käia, lepinguid sõlmida ja oma lugude mängimist jälgida.

Jancis: Autoritasude laekumine ei ole rahuldav. Eesti autorikaitse on nagu maffia, kes allub ainult iseendale ja ise kontrollib ennast. Praegu on nad mulle võlgu ja ei liiguta ennast sugugi kiiresti, et seda olukorda klaarida. Neid see ei huvita, et nad mulle raha võlgnevad, ja kui tülli minna, läheb asi veel hullemaks. Püüan veel natuke aega rahulikuks jääda, aga ootan juba üle aasta, et nad ühe konkreetse asja selgeks teeksid.

Kuidas jõuda välismaa kuulajateni? On see vajalik?

Lõhmus: Sõltuvalt eesmärkidest on kõigile loomeinimestele vajalik tunnustus. Välisturule jõudmine sõltub aga tuhandest asjaolust ja lõpuks ka heast õnnest. Originaalsus ja õige publiku tajumine ning välispartnerite huvi on vast peale eelarve ka olulisemad. Minu jaoks pole see  praegu eesmärk omaette.

Vainola: See on väga tähtis. Aga sellega ei saa bändid üksi hakkama. Plaadifirmadel peaks olema reaalne side Euroopaga, sel suunal tuleb teha tööd. Soome bändid näiteks käivad maailma lavadel ja turneedel üle Euroopa, sellesse tsunfti on tarvis sisse murda. Euroopa linnad on tulvil klubidest, kes soovivad oma programmi vaheldust.

Rannap: Meil peaks olema riiklikult finantseeritud agentuur, kes tegeleks meie muusika tutvustamise ja esindamisega väljaspool Eestit. Eks ka eesti dirigendid saaksid siin rohkem kaasa aidata. Heliloojal endal, üksi, on seda väga raske, meie muutuvas maailmas päev-päevalt üha raskem teha.

Jancis: Tähtis on kuulajateni jõuda, kas nad on välismaal või kodumaal, ei ole oluline. Kuulajaskond ongi sinu kapital. Kui sul on olemas oma publik, on täiesti ükskõik, mida kriitikud sinust kirjutavad. Kõige tähtsam on teha nii head asja kui võimalik.

Chalice: Minu enda laulud on eestikeelsed ja mõeldud eestlastele. Kardan, et välismaalastele jäävad need igas mõttes arusaamatuks ja neil ei oleks piiri taga minekut. Samas produtseeriks ma mõnda ingliskeelset artisti hea meelega ja püüaks sellega välismaa kuulajate kõrvu hellitada.

Millist muusikat peaks kirjutama?

Rannap: Vähemalt tõsises muusikas on seni valitsenud kindel uskumus, et iga looja peab leidma oma isikliku, talle ainuomase väljenduslaadi, selle, mis tema enda hingesügavusi rahuldab. Ning seejärel looma selles laadis, pööramata tähelepanu muude inimeste arvamusele. Kuid eks tänapäevases ülimaterialistlikus elukorralduses võib see usk ka kõikuma lüüa... eks ta kergemas muusikas ongi juba ammu löönud. Tulemuseks nn kommertsmuusika, mida tegijad ise ei naudi, vaid vahetavad tarbijatega raha vastu.

Tõsisemates žanrites on muidugi raskem aru saada, kellele siis õieti tuleks oma loodu adresseerida – kas ka laiale publikule nagu kerges muusikas? Aga lai publik ei kuula ju klassikat eriti! Lahendusi on leitud, suunates oma muusika näiteks kriitikutele või esitajatele, seega nende, mitte enda eelistusi esiplaanile seades.

Millisena näete tulevikku?

Sisask: Praegu on mul käsil kooriooper tööpealkirjaga «Labürint: Eestimaa pühakud», mille tellijaks Orthodox Singers. ERSOga ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga puudub igasugune koostöö. Esitama hakkab seda Orthodox Singers, esiettekanne on juulis Katariina kirikus.

Chalice: Selle aasta plaanis on veel mõned plaadid välja anda: enda viies sooloalbum, Tommyboy kolmas sooloalbum ja Laika Virgini debüütalbum.

Vähi: Olen optimist ja usun, et madalseis heliloomingu väärtustamises riigi poolt on ajutine ja oma põhja juba saavutanud. «Jalgpallimaades» toetavad jalgpalli nii riik kui ka erasponsorid. Eesti iseäranis tugev külg on heliloojad, samuti dirigendid. Loodan, et valitsus mõistab – riiklik «investeering» neisse valdkondadesse pole raisatud raha.

Lõhmus: Tulevikku tuleb näha helgena! Loodan, et järjest rohkem kasvab võimalus levitada head eesti muusikat ka piiri taha. Selleks tuleb luua võimalus ka riiklikult, alates kas või muusikakoolide toetamisest, lõpetades heade professionaalsete õpetajatega. Siinkohal võib tuua heaks eeskujuks Rootsi.

Vainola: Olen nõus, et Eesti-keskses muusikavallas on igaüks oma õnne sepp. Bände palju, publikut vähe, seetõttu käimas kibe konkurents. Minu soov on, et tekiksid kindlad liinid, elujõulised kontserdikohad, ennast ära elatavad plaadifirmad.

Et asi hakkaks tööle, oleksid vajalikud vastavad TV-saated, nagu oli vanasti «Seitse vaprat». Ma isegi ei saa, aru miks seda saadet pole keegi elustanud, huvi oleks minu meelest suur. ETV videosaade «TOP 7» on väga hea, aga võiks olla ka sama asja live-versioon, pluss reporterid võiksid käia kontsertidel ja proovikates intervjuusid tegemas jne.  

Eesti pop- ja rokkmuusika peaprobleem on minu meelest ka stabiilsuse puudumine. Kõiki vaevab pidevalt justkui mingi ümberkehastumise ja muundumise soov. Originaalsus, julgus ja kindlameelsus päästaks palju.

Tulev: Kui päris aus olla, siis tekkis möödunud aasta suvel soov armsa isamaa tolm jalgadelt pühkida ning ära sõita. Et kui olla võõras, siis võõras lõpuni, võõral maal. Seda seoses meie muusikapoliitikaga. Kuid et on õpilased, on lähedased, mõned sõbrad ja kodu keset sõnulkirjeldamatult kauneid Eestimaa metsi, pole see veel sündinud.

Rannap: Soovin ja loodan, et kultuuriministeerium mitmekümnekordistab uudisloomingu tellimise summa. Et luuakse riiklik agentuur meie muusika välismaale suunamiseks. Et toetatakse maksumaksja rahast ka nn kergemuusika kõrgemat, sisukamat osa (nagu näiteks autorilaul jm professionaalselt teostatud žanrid). Et kvaliteetne väärtkultuur vabastatakse kontserdipiletitelt võetavast käibemaksust. Et eesti heliloojate teoseid kantakse ette rohkem kui üks kord ja et ERR need ka salvestab.

Endale sooviksin rohkem jõudu, et muudkui luua muusikat. Just sellist, mis mulle endale meeldib, ja seda kõigi olude kiuste.

Jancis: Eesti muusika poliitika? EMUPO? Tulevikku ei näe keegi. Aga hetkel tundub küll, et ametlikud soodustused on mõeldud eelkõige institutsioonidele, ja olengi neist siiani suhteliselt prii olnud. Mõned väiksed kulka toetused välja arvatud.

Minu meelest võiks neid toetusi loosida – kultuuriloterii. Sellest hoolimata püüan ENDA kontekstis asja edasi ajada ja eks pärituul ja vastutuul vahelduvadki. Hästi võib minna ka halbadel aegadel ja halvasti ka parimatel. Praegu olen hõivatud osalemisega kahes dokumentaalfilmiprojektis. Mis neist tuleb, on paljuski minu enda teha.