Õnne kÕigile! Õ-täht saab täna 200-aastaseks!

Õllekapp.

FOTO: Margus Ansu

200 aastat tagasi, 1816. aastal avaldas eesti pastor ja keelemees Otto Wilhem Masing põhjapaneva teose  «Estnische Originalblätter für Deutsche», milles põhjendab uue tähe kasutuselevõttu eesti keeles.

Ilma Õ-täheta poleks meil selliseid ilusaid  ja vajalikke sõnu nagu ÕNN, ÕLU, ÕDUS, ÕHK, ÕHTU, ÕIGUS, ÕIGE, ÕPETAJA, ÕNNISTUS, ÕUN, ÕRNUS aga ka ÕUDUS, ÕÕVASTAV JA ÕNNETUS.

Õigupoolest soovitas Masing kasutusele võtta isegi kaks uut märki, peenendusmärgi ja õ-tähe. Esimest ei kasuta me endiselt, kuid Õ on täieõiguslikult talle kuuluvale kohale astunud. Esialgu märgiti Õ-tähte nagu Ö, millele täppide vahele oli kriipsuke lisatud.

«Et senine ö-le toetuv kahest punktist ja nende vahel püstkriipsust koosnevat märki küllalt raske oli kirjutada, kaalus Masing selle lihtsustamist. Keegi soovitas asendada punktid ja püstkriips lihtsama kreeka tsirkumfleksi taolise märgiga. Masing proovis seda võimalust ja leidis, et seesugune loogelise joonega tähistatud märk /õ/ võiks väga hästi sobida õ-le, sest see ei tee kirja nii kirjuks kui varasem täht,» kirjutab Arnold kask oma raamatus «Kuidas tuli õ-täht eesti keelde».

Peale eesti keele kasutatakse Õ-tähte veel Leedu, Liivi, Portugali ja Vietnami keeles, kuid nii, nagu eesti keeles, ümardamata keskkõrge keskvokaalina hääldatakse seda vaid koltasaami keeles.

Õ-tähe sünnipäeva puhul toimub täna Tabivere rahvamajas ka Emakeele seltsi korraldatud konverents «Kaks sajandit õ-tähega», millele järgneb kultuurilooline jalutuskäik Äksis.

Tagasi üles