«Õhk riisiterade vahel»: isiklik pilk Jaapanisse

«Õhk riisiterade vahel. Kaheksa aastat Jaapanis» FOTO: Repro

Jõudis kätte minu Jaapanis viibimise seitsmes päev. Siiani olin tutvunud Hiroshima vaatamisväärsustega, Wakunaga farmaatsiatehase tööliste, meeskonna ja kohalike hõrgutistega. Rohkelt tutvustati mulle kohaliku õlle ja viski võlusid, mis on muuseas maailmatasemel. /---/ Härra Kusai küsis mult vaid ühe küsimuse: «How do you like Japan?» ja palus näha minu ajaleheväljalõikeid. /---/ Ta kõndis ühe ringi ümber laua, tõstis hetkeks ühe suvalise artikli kolme sentimeetri kaugusele oma prilliraamidest ning lausus kindlal hääletoonil: «See mees sobib meile.» /---/ Seitsmenda päeva õhtuks olin aga üsna murelik – mulle polnud veel antud võimalust end trennis näidata.


Sellest kohtumisest (lk 20), õigemini küll Riho-Bruno Bramanise abikaasa Kertu soovist õppida jaapani keelt, sai alguse Bramaniste pere kaheksa aasta pikkune elu Jaapanis.  Tõsi, enne lepingu sõlmimist, kus palk määrati Jaapani tavade kohaselt vanuse järgi, sai Riho-Bruno Bramanis oma võimeid ühes trennis näidata. Aga see trenn peeti rohkem viisakuse pärast.

«Õhk riisiterade vahel» on hea raamat, mida võiksid lugeda jaapanlaste elust huvituvad eestlased. Sest just kauge maa argipäeva Bramanised lugeja viivadki, tutvustades jaapanlaste kombeid, reegleid ja mõttemaalima ning tehes seda lustlike näidete ja kõnekate detailidega ilusas eesti keeles.

Spordist, käsipallist Wakunaga klubis, on raamatust küll juttu, kuid määral, mis ka spordikauget lugejat ei tüüta. Eelkõige on tegu ühe pere Jaapani avastamise ja kohanemise looga. «Õhk riisiterade vahel» on isiklik raamat, kus ei häbeneta oma kohmetust, näiteks esimesi kordi toidupoodi külastades, ega ka kommete puudulikust tundmisest tingitud rumalust, olgu selleks Riho-Bruno Bramanise soov pärast trenni (pesemata!) vanni hüpata või esimestelt bankettidelt tühja kõhuga lahkumine. Ka ei häbene Riho-Bruno Bramanis tunnistada, et Jaapanisse minnes tahtis ta kohe suuri ümberkorraldusi teha, muuta Jaapanit euroopalikumaks. Peale vahetu pilgu Jaapanile võlubki raamat siirusega.

Sissejuhatuses tunnistavad autorid, et soovisid raamatu lugude vahele jätta ruumi, õhuauke. «Püüdsime kirjutada nii, nagu üks osav sushi-meister valmistab sushi’t, jättes riisiterade vahele piisavalt õhku. Õhk ergutab maitsemeeli ja fantaasiat ning muudab lihtsa toidu hõrgult suussulavaks,» kirjutavad nad. Eesmärk õnnestus saavutada, raamatus on õhku ja maitset nagu ühes heas sushi’s, mida Eestis liiga tihti ei saa.

UUS RAAMAT
Riho-Bruno Bramanis,
Kertu Bramanis
«Õhk riisiterade vahel. Kaheksa aastat Jaapanis»
Tänapäev, 2010, lk 240

Tagasi üles
Back