Uus teater alustas suhteolmejulmusega

Näitlejad (vasakult) Gert Raudsep, Mirtel Pohla, Päär Pärenson, Hannaliisa Uusma, Eero Spriit, Ingrid Isotamm ja Liina Tennosaar Polygonteatri etenduses «Külmapildid». Foto: Polygonteater

Tamur Tohver ja Tarvo Krall tegid Tallinna uue teatri, nimeks Polygonteater ja esialgseks asupaigaks Kultuurikatel Põhja puiesteel.

Esimene pääsuke, Kristian Smedsi teksti põhjal valminud «Külmapildid» esietendus tõepoolest väga külmas ja kõledas Kultuurikatlas laupäeval. See on judinaidtekitavalt aus lugu perekondlikest suhetest. Inimlähedane ja igaühele äratuntav.

Lavastaja Tamur Tohver, mis on Polygonteater ja kuidas see sündis?

Ühel hetkel oli kümme aastat vana materjal ja piisavalt vaimset ressurssi selle elluviimiseks. Oli olemas Kultuurikatel ning meie Tarvo Kralliga olime piisavalt kaua ja tulemuslikult Eesti teatrimaastikul tegutsenud ning tekkiks küsimus, miks käia teiste uste taga kraapimas, kui võib ka ise ühe ukse teha.

Mis on Polygonteatri tegutsemise printsiibid?

Esimene – kui ei taha, siis ei tee. Me ei pea meeleheitlikult oma eksistentsi õigustama nagu palgalised näitlejad kuskil trupis. Suurel teatril on vaja üleval pidada maja ja tervet hulka inimesi ning seetõttu peavad nad end müüma ja nende repertuaar peab olema kirev. Meie ei pea kedagi üleval pidama ja oma eksistentsi õigustama. Ma usun, et selline tegevus on säästlik.

Kuid mis on teie kunsti tegemise printsiibid?

Ma pole kordagi öelnud, et me kunsti teeme, ja see on ka üks kontseptsiooni osa. Me ei manifesteeri, et hakkame uuteks Grotowskiteks või oleme uue laine esindajad. Ei, teeme ikka sedasama vana Stanislavskit, aga rõhuasetusega, mis lähtub hingelähedasest materjalist, keskkonnast ning näitlejast.

Meil ei saa olema oma maja, me ei seo ennast ühegi kohaga, kuigi pesaks saab võib-olla rohkem Kultuurikatel.

Näitlejale anname suurema rõhuasetuse, võtame ta n-ö alasti.

Miks Polygonteater?

Mõiste «polygon» on inglise keeles «hulktahukas». Eestlased mõistavad «polügooni» harjutusväljakuna. Sellised eri lähtenurgad kannavad tegelikult sama mõtet. Näitlejatel on võimalik proovida erinevaid asju või ka rolle, mida nad kodutrupis võib-olla eales teha ei saaks. Igat truppi koostades lähtutakse ka ju printsiibist, et see peab kirev olema. Seega on igal näitlejal trupis oma roll täita, oma ampluaa. Aga polügoon on see ka vaatajale – ta saab kõik need asjad läbi elada.

«Külmapiltide» kujundus oli väga minimalistlik. On see ka osa kontseptsioonist?

Minimalism on suhteline. Kui ma asetan näidendi näiteks Viru keskuse vestibüüli, siis ta pole enam minimalistlik. Järgmine lugu on meil näiteks Võrõ­pajevi «Hapnik», kus üks tegelane on DJ ja kirjutatud on see räpisalmidena – ma ei välista, et see lugu ei lõpe näiteks drum’n’bass-peoga või et seda ei mängita ööklubis. Siis ei saa enam rääkida minimalistlikust kujundusest.

Miks valisite «Külmapildid»?

Esiteks puudutab see absoluutselt kõiki. Teiseks häirib mind, et paljudes peredes peetakse sellist suhteolmejulmust normaalseks. Kui sellest ausalt ja alasti kõledas Katlas ei räägiks, ei panekski keegi tähele. Me oleme nii harjunud vildakate suhetega, on teatud hulk inimesi, kes kardavad elada iseseisvalt, ja sealt see igapäevane julmus kerima hakkab.

Miks on lavastus nii tekstipõhine?

Ma ei arva, et see oleks nii tekstipõhine. Valisime lihtsalt kõige otsesemad vahendid. Kui oleksime hakanud tegema täisvarustuses elupildikesi, siis poleks see tekst iial kohale jõudnud, oleksime lämbunud rekvisiidi ja kujunduse alla. Soome raadioteatril on selle kohta hea ütlus, et «kuuldemängu parim osa jääb kuulaja kahe kõrva vahele». Nii töötab meil ruum ja kujundus ainult mõtte ja näitleja toena, sõnumi võrdkujuna, mitte asjana omaette.

Mis saab edasi?

«Külmapiltidega» tahaks minna veel Tartusse. Järgmine projekt on Võrõpajevi «Hapnik», peaks välja tulema kuskil 2009 algul. Siis tahaks veel teha näiteks Tõnu Kaalepi «Vanaema juures», Tätte «Laternat» ja Madis Kõivu «Peiarite õhtunäitust». Tuua välja sama lugu samal ajal kahes linnas eri lavastajate ja truppidega näiteks... Lavastada väljaspool Tallinna ja tuua lavastus välja Polygonteatri filiaalis... Luua näiteks kett-teater Helsingi-Tallinn-Riia…

PolygonTeater

• Asutajad Tamur Tohver ja Tarvo Krall.
• Oma maja pole, praegu tegutseb Kultuurikatlas.
• Esimest etendust «Külmapildid» saab näha Kultuurikatlas kuni
8. oktoobrini.
• Tegevuses lähtub kolmest põhimõttest – vabadus materjali valikul, keskkonna olulisus ja rõhuasetus näitlejale.
Vaata lähemalt: www.poly.ee