Tõsielu mõttetused Vanemuise Sadamateatris

India poiss – Tanel Jonas. Foto: Sille Annuk

Peter Brooki 1970. aastal lavastatud Shakespeare’i «Suveöö unenägu» oli sündmus – lava oli lage nagu Elizabethi-aegu, näitlejad lendasid trapetsitel. Publiku ovatsioonid ei tahtnud lõppeda. See-eest Sadamateatris Saša Pepeljajevi käe all esietendunud Henry Purcelli ooperis «Haldjakuninganna», mis põhineb «Suveöö unenäol», on laval, kohati lausa lavastuse tegelasteks kummalised masinad, mida juhivad näitlejad Maarja Mitt, Maarius Pärn, Markus Luik ja Robert Annus.

Ilmselt pole palju lavastajaid, kes mõtlevad põhitegevuse kõrvale omaette paralleelse etenduse. Pepeljajev on sellega hakkama saanud. Absurdsetes kostüümides lauljad esitavad aariaid, samal ajal tegutsevad eelnimetatud näitlejad erinevate kaadervärkidega ning lisavad tekstile kontrastseid rõhke. Näiteks kui Karmen Puis laulab kurba ja kaunist aariat redelil turnides, siis draamanäitlejad seksivad aegluubis.

Kogu see taustlavastus on tegelikult praeguse maailma naeruvääristamine, meie elu absurdsuse, mõttetuse kujutamine. Ja tõesti, eks me ole oma masinatega jõudnud kohati absurdini, oleme sõltuvad elektrist ja sellega seotud aparaatidest... Kas on veel ühtegi tõeliselt vaba inimest, kes ei sõltu selle maailma tehnikast ja masinavärgist? Ilmselt mõnes kloostris ehk on, kuigi ka seal on juba arvutid ja ka ajalehed.

«Haldjakuningannas» on kohe selge, et lavastaja on ka koreograaf, kogu etendus on läbi komponeeritud, kuigi tundub, et ka improviseeritakse, kuigi see on küllalt suur risk. Lauljad on pandud ebaharilikesse poosidesse – üks on üles riputatud, teist keerutatakse rattas, kolmas turnib redelil. Lausa hirm hakkab. Aga laulmisega tullakse toime! Eks siingi ole omajagu paroodiat moodsate ooperilavastuste pihta, kuigi saksa ooperi alatist tõmbenumbrit – alasti keskealist naist – pole.

Neil, kes Shakespeare’i näidendi lummuses ja ootavad traditsioonilist ooperit, on õigem silmad sulgeda ja nautida muusikat. Lauldakse inglise keeles, eestikeelse tõlkega. Peab siiski nentima, et tekstist on raske aru saada isegi neil, kes keelt oskavad. Aga see on juba üldine probleem, sest pole ju palju eriti lauljaid, kes suudavad eesti keeles ooperis arusaadavalt laulda.

Draamanäitlejad aga lausa taotlevad loomulikku rääkimist, nad ei pinguta, et rõhuta armunud olekut ega muid kirgi, lihtsalt lobisetakse, nagu praeguses maailmas tavaks. Jälle kontrast sellega, mida ilmselt taotles Shakespeare. Tema taotles armuhullust, meile näidatakse narkohullust ja uima.

Jälle mõttetusse langenud maailm. Kas on ka midagi, millel mõte on? Võib-olla siis kaasaegseks riietunud india Šiva (Tanel Jonas) lõpus, kes oma partneriga rokki lõhub, kuigi sellegi mõte pole muud kui kehaharjutus. Nii jõuame nukralt vaatama selle maailma absurdi, mis ka ei saa mõttekaks nukkudeks tehtud Purcelli ooperi tegelaskujude kaudu. Olgu nii. Ehk vaatajad hakkavad otsima mõtet ja leiavad selle.

Ooper
«Haldjakuninganna»
Helilooja Henry Purcell
Lavastaja Saša Pepeljajev (Venemaa)
Dirigent Lauri Sirp
Osades Alla Popova, Pirjo Püvi, Märt Jakobson, Maarius Pärn, Maarja Mitt, Tanel Jonas jt
Esietendus 5. veebruaril Vanemuise Sadamateatris