Noorem Hedda ehk vabaduse valusas valguses seistes

Von Krahli «Hedda Gableris» näeb ühes rollis kahte näitlejat. Nii mängivadki Eilert Lovborgi Madis Mäeorg ja Ott Kartau, kes fotol usutlevad Thea Elvstedi ehk Mari Pokineni, taamal üks Heddadest ehk Liis Lindmaa. Foto: Epp Kubu

Viljandi Kultuuriakadeemia Krahli kursuse näitlejate mängitud lavastuse «Hedda Gableri» mehed on kui tänapäeva eesti meeste ühiskondlik karikatuur.

Pisut naiselikult külm ja kohati liiga paljutähenduslik lavastus. Lavastaja ja näitlejate õpetaja Mara Kimele on Ibseni tegelased ses lavastuses piltlikult öeldes kaheks jaganud. Andnud pea iga osa kahe inimese mängida. Kui noored näitlejad on kaks ühes olemist harjutanud ja see neil loomulikult välja tuleb, siis vaatajal on isiksuse kahestumisega vähemasti esialgu raske harjuda.  

Ühest küljest on see õpetaja mõistlik mõte anda oma õpilastele laval olemise aega ja tööd. See nipp teenibki vist enam näitlejate koos- ja kokkumängu treenimist kui näidendi ja lavastuse mõistmist.

Teisest küljest teeb see kaks ühes näidendi tähendusliku jälgimise pisut liiga paksuks. Raske on aru saada, miks üht teksti ütleb üks, miks sama teksti kordab teine. Mis loogika ses on?

Vaatajale jääb nähtud etenduses hingamisruumi pisut väheks. See hingamisruum oleks ehk aidanud mõista lavastaja ja ka kunstniku märgisüsteemi. Tundub, et ühe etenduse ühe hooga vaatamisest ei piisa, et mõista.

Akvaarium luubi all

Lavastuse kunstnik Epp Kubu on jaganud Von Krahli saali akvaariumiks, või on täpsem öelda akvaariumiteks. Akvaarium on tehiskeskkond, kus imiteeritakse päris elu. Kõik, mis tähtis, on asetatud akvaariumitesse.
Hedda Gabler (Liis Lindmaa ja Ragne Veensalu), Ibseni järgi kindrali tütar, hoiab näiteks ka oma isalt päritud püstoleid akvaariumis. Sessamas püstolite akvaariumis solgutatakse ühe tegevuse käigus ka Barbie-nukke.

Kõige suurem akvaarium on klaasitagune talveaed lava vaataja poolt vaadates vasakus ääres. Selles talveaias on kokku kuhjatud sildistatud arhiiviriiulid, on taimed, mis tunduvad ses keskkonnas elavad laibad. Sinna talveaeda muide lähevad tegelased siis, kui püüavad taastada põletatud käsikirja. Veidi aja pärast aga tulevad sealt ära, sest ruumi on vähe.

Käsikirjad ei põle, on öeldud. Eilert Lovborgi (Ott Kartau ja Madis Mäeorg) väidetavalt geniaalse uue raamatu käsikirja viskab Hedda Gabler sõnades kaminasse, lavastuses aga kraabib ta kusagilt välja tänapäevase paberihundi ja hästi jälgitavas stseenis laseb lehed läbi selle. Akvaariumid laval on äkki täis peeneid serpentiinitaolisi paberiribasid.

Kummipuid ja muid imelikke lilli toovad lavale etenduse ajal juurde nii teenija Berte – kavalehel oli Berte mängijaid kaks nime, valge põlleke vaheldus, aga kas laval käis kaks või üks teenija, mine võta kinni (Katre Kaseleht ja Loore Martmaa) – kui ka «peresõber», assessor Brack (Kait Kall ja Siim Sups).

Hedda Tesman ei taha akvaariumis elada. Hedda tahab olla vaba ja tahab olla Gabler. Teine naine, kes küll sootuks erinev Heddast, Thea Elvsted (Mari Pokinen ja Kirsti Villard), on ehk emotsionaalsem, tavamõttes naiselikumgi, aga ses lavastuses sarnane Heddaga. Naisi ühendab soov olla vaba ja armastada. Kui erinevad võivad olla ühe soovi tähendused...

Ja suurendusklaase on laval õige mitu, neid kasutab Hedda mees, kultuuriloo professor Jorgen Tesman (Tõnis Niinemets ja Ivo Reinok) ja vahel satub kujuteldava suurendusklaasi alla, põrandalampide valgusesse terve näiteseltskond.

Hedda tapab enda etenduse lõpus just akvaariumis. Lavastuses on, nagu öeldud, kaks Hedda osatäitjat, seega sureb kaks naist kahes akvaariumis, üks ühes, teine teises lava ääres. Kas taparelv teeb ühe paugu? Mõlemas akvaariumis on põletatud käsikirjade tuhk.

Kui selle lavastuse Ibseni naistes on üpris palju neid nurki ja iseloomujooni, mida armastada ja millest hoolida, siis lavastuse meestes puudub igasugune armastusväärsus. Hedda mees Jorgen Tesman on armunud teadusesse. On veidrik, kes oma naisi teaduseusku ei püüagi veenda, ehk ta ei oska tahtagi. On naljanumber ja nii ka mängitud.

Brack, nn peresõber, on lavastaja soovil (seda rõhutatakse ka kostüümidega) lihtsalt ebameeldiv lurjus, meestüüp, kes elab teiste armust hästi.

Kummalisel kombel ei leia lavastuses armu ka andeka kunstniku tüüp Eilert Lovborg. Mees on küll korraks laialt teelt kõrvale astunud, joomise jätnud, teadusele ja kirjutamisele pühendunud. Endale inspireeriva muusagi leidnud, aga nii kui satub silmitsi kunagise armastuse ja muude elusate reaaliatega, kaotab enda taas. Isegi maha ei oska mees ennast väärikalt lasta.

Valguskiirt ei ole

Kui otsida sest üsnagi pimedast lavastusest (muide, alguses on lavatoa aknad avatud ja neist särab hommikuvalgus, aga teenijanna Berte sulgeb aknad luukidega kohe) habrastki valguskiirt, siis ehk jääb selleks etendust vaadanud meestes tekkida võiv soov olla naistele toeks neile kitsaks jäävas maailmas.

Ibsen kirjutas näidendi sadakond aastat tagasi, tema tegelased olid kümmekond aastat vanemad kui praegu neid mängivad tudengid. Sada aastat üksildust on ehk Ibseni näidendi kirglikkuse skaala tasandanud, probleemid aga on jäänud me sisse. Küll oleks tahtnud seda lavastust vaadata läbi naise silmade.  

Äkki on just naine see, kes avab me akende ees olevad luugid, et valgus saaks ja kasvuhoonest maailm?

Uuslavastus
Henrik Ibsen
«Hedda Gabler»
Lavastaja Mara Kimele (Riia Uus Teater). Kunstnik Epp Kubu
Osades Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu Von Krahli kursus
Esietendus 5. veebruaril
Von Krahli teatris