/nginx/o/2016/10/12/5947473t1h3892.jpg)
«Elukella sees» on 24. oktoobril 80-aastaseks saava kunstniku teine juubeliväljapanek. Esimene avati teisipäeval, 11. oktoobril Vaalas.
Avatakse Jüri Arraku teine juubelinäitus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaala galerii näitus «Võrse» on lahti küll vaid nädala ja ega mahtki pole teab mis suur – õlimaal ja viisteist graafilist lehte –, kuid sellele vaatamata on see sündmus. Galerii pressitekstis seisab, et kunstniku valikus avaldub tema, «meie nimekama omamüüdi looja peegeldus tema senisest elukaarest».
Ka Vabaduse galerii väljapanekut, juba selle pealkirjale mõeldes, võib vaadata omamoodi tagasivaatena, elukaare peegeldusena. Jüri Arraku viimase aja maalides on hakanud korduma kaitsva, hoidva naise motiiv. Ürgnaise või ka ürgemana on see temal, omamüüdi loojal ikka ja jälle esile kerkinud, viimase aja töödesse on sellesse aga enam lisandunud isiklikku mõõdet, tagasivaadet oma minevikku («Hoidja», aga ka «Meie kaitsja»), mehe elu tõlgendamist lähedaste naiste kaudu. Tagasivaatele osutab ka kunstniku sekkumine oma varasemasse loomingusse.
Värvilise pliiatsiga graafiliste lehtede täiendamist võib vaadata maalikunstniku soovina kõike, varem loodutki, näha ja näidata värvide läbi ning ka (varasemas) mustvalges maailmas leida värve (nüansse), aga ka tiraažina loodud kunsti väärtustamisena, sest kunstniku käepuudutus on teinud just sellest lehest ühe ja ainsa, unikaalse töö. Jüri Arrak on ikka pööranud oma pilgu mütoloogilise maailma, müütide kui meie kultuuri lõppematu varasalve poole, kandnud seda lausa jäärapäise visadusega endaga kaasas.
Kuid ei Vaalas ega veel vähem Vabaduse galeriis esitatud narratiiv ei mahu kuidagi ainult tagasivaate, senise elukaare peegelduse, aga veel vähem müütidest nopitud manitsus-, õpetussõnade alla. Tema viimase aja maalides («Meie hunt» või «Kaksikud» või «Enne puudutust», rääkimata «Mood 2036. Aastal») on elujõudu, kohalolekut, soovi vaatajaga dialoogi astuda – talle sügavalt otsa vaadata, aga teda ka õrritada. Või vähemalt ei ole kunstniku tähendussõnad enam nii krüptilised; koodi annab üsna hõlpsasti lahti muukida. Kunstnik ei esita oma vaatajale elukella, vaid ta on ise oma elukella sees.
Vaala galeriis kaasnes näitusega konverents, kus kõneldi Jüri Arrakust ja omamüüdist. Vabaduse galeriis räägib Jüri Arrak ise omamüüdist ja oma müüdist. Kunstnikuga kohtumine on neljapäeval, 27. X kell 18.