K, 1.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Hispaania matrjoška

Heili Sibrits
Hispaania matrjoška
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Raamat
Carlos Ruiz Zafón 
«Ingli mäng»
Varrak, 2010, 535 lk 
Tõlkija Kai Aareleid
Raamat Carlos Ruiz Zafón «Ingli mäng» Varrak, 2010, 535 lk Tõlkija Kai Aareleid Foto: Repro

Carlos Ruiz Zafóni «Ingli mäng» on hea raamat. Sest ta viib su ära, paneb sind unustama ümbritsevat, nuusutama ja tundma kõike, mida kirjanik tahab. Nagu ütleb üks raamatu olulisi tegelasi leheküljel 304: «Meile ei piisa sellest, et inimesed usuvad. Nad peavad uskuma seda, mida meie tahame.»


«Ingli mäng» pakub head meelelahutust, mahlast, kuid samas täpset keelt ehk head lugemist.
Romaani peategelaseks on Barcelonas elav noor ja vaene (aja)kirjanik David Martín. Sündmustik hakkab hargnema hetkest, mil allakäinud ajalehe Tööstuse Hääl, «mis kiratses poollagunenud hoones, kus varem oli leidnud peavarju väävelhappevabrik ja mille seintest immitses ikka veel söövitavat auru, mis õgis mööblit, riideid, vaimu ja isegi kingataldu», peatoimetaja teeb Davidile ettepaneku kirjutada lehte kuue tunniga (täpselt nii palju oli aega trükkiminekuni) üks ilukirjanduslik jutustus.

Ja loomulikult saadab seda juttu menu. Ja ka kadedus. Mispeale sunnitakse David ajalehest lahkuma ja tal ei jää muud üle, kui hakata kirjutama menukaid krimkasid. Saatuse nöökena ilmuvad ta romaanid varjunime all, oma nime nägemiseks romaani kaanel on alati üks krimka veel puudu.

«Ingli mäng» pakub hästi sõnastatud elutõdesid ja kujundlikku keelt, näiteks leiab raamatust lause «Vihmapiiskadest kootud rüü langes alla nagu klaasist noolte sadu» (lk 141) või siis «See oli tume ja mõru naeratus, nagu kohv, mis hakkas keema tõusma» (lk 321).

Muidu meisterlik Zafón libastub korra, peategelase vallandamise stseenis, aga lausa trafaretsusse ja kirjutab: «Praegu paistab see teie jaoks maailma lõpp, aga uskuge mind, kui ma ütlen, et tegelikult on see parim, mis teiega juhtuda saab. Teie koht ei ole siin.» (lk 52) Võib ju loota, et majanduskriisi alguses, 2008. aastal kirjutatud raamatus sooviski hispaania kirjanik jäädvustada selle naeruväärselt tobeda, kuid vahel ka õige lohutuslause.

Tegelikult on kuni leheküljeni 60 kõik üks paras, kuid järjest põnevamaks muutuv sissejuhatus. Tõeline lugu läheb lahti aastaid tühjana seisnud tontliku häärberi üürimisest ja veel suurema looni jõuame alles leheküljel 150, mil salapärane, silmi mitte pilgutav kirjastaja pakub «hinge virguma paneva» raamatu kirjutamise, täpsemalt küll uue usundi loomise eest sada tuhat franki.

Ning ka võimalust panna maailmale tuli otsa, lisaks veel ajukasvajast vabanemist. Aga siin stopp. Ei taha ju kogu sisu siin ümber jutustada, võib vaid öelda, et «Ingli mäng» on mitmekihiline raamat, see on omamoodi matrjoška.

Haarava romaani nõrgemaks lüliks on üsnagi ootuspärane süžee, mitme tegelase lisandudes võib aimata kirjaniku taotlusi.

Kuigi Zafón viib meid «Ingli mängu» alguses 1917. aastasse, peategelase meenutustes kohati isegi varasemasse aega ning lõpus jõuame 1945. aastasse, võib kõik raamatus toimuv aset leida ka täna ja ka homme. See on raamat kunstnikuks ja loojaks olemisest. Ja selle hinnast.

Samas on «Ingli mäng» üksindusest, ületöötamisest, armastusest, tänulikkusest, argusest, rahast ja unistustest, reetmisest, hullusest, mõrvadest, põgenemisest, piiridest nähtamatu ja  reaalsuse vahel… Täpsemalt võimust, usust ehk elust ja tahtest elada. Seega kõigest universaalsest, kuid ikka ja igavesti köitvast.

«Te näete kehv välja,» teatas ta.
«Seedimishäired,» vastasin.
«Mille seedimise?»
«Tegelikkuse.»   
(Carlos Ruiz Zafón «Ingli mäng», lk 130)

Raamat

Carlos Ruiz Zafón
«Ingli mäng»
Varrak, 2010, 535 lk
Tõlkija Kai Aareleid

Märksõnad
Tagasi üles