Pahapoisist geenius, kes treenis poole vinnaga

Foto: Toomas Huik

Prosaist ja kirjandus­kriitik Tarmo Teder leiab, et  Mart Soidro «Mürka: pea jagu üle» on põnev lugemine, kus raamatukangelase ja autori ühendatud ha­sart nakatab ka lugejat.

Meie kirjastused on lasknud välja eluloo- ja reisiraamatuid nagu Vändrast saelaudu, kodumaiste staaride ja rändurite vahele mahub ka spordikuulsusi. Eks igaüks väärib oma ning küllap on rohkem neid ässi ja estraadipomme, keda pole jõutud veel kaante vahele klõbistada.

Kummati pole alati kõige tähtsamad isiksuse saavutused, vaid ka see, kuidas kellegi usin ja värvikas sulg kangelase teod kirja talletab. Korvpalligeenius Martin Müürsepal on selles suhtes topelt vedanud: ta on oma vaevalt poole elu jooksul suutnud teha puhuti maailmamõõtu sooritusi ja sattunud siis põhjaliku kirjutaja haardesse.

Mart Soidro töötas «Mürka: pea jagu üle» kallal kaks ja pool aastat, tuhnis läbi üle neljasaja artikli, võttis paarkümmend korda linti kokku ööpäeva jagu Müürsepa juttu ja salvestas lisaks üle neljakümne intervjuu kossuässa kaasteelistelt. On omaette saavutus, et uurija pole selle ladestuse alla lämbunud, pole raamatus eklektilist sokki ega tuima näpuga rida ajanud.

Seitse kilo ajalehtede kribu-krabu ja sada tundi kossuinimeste kommentaare on muula visadusega süsteemselt läbi mälutud ja põnevaks lugemiseks vormistatud. Raamatukangelase ja autori ühendatud hasart nakatab ka lugejat, mu naabrimees võttis laupäeva hommikul köite kätte ja luges ühe hooga õhtuks läbi.

Pikemalt kusagil kanda kinnitamata ja justkui elavhõbedana merede taga mänginud, et mitte ütelda mängelnud Müürsepa elu on tõesti paeluv, suisa seikluslik. Raamat ei lähe kohe mürinal käima, pool lapsepõlve peatükki (aastad 1974–1991) mõjub numbritega puiselt, aga nagad on pallis kinni kui naelad, ja kui poiss NSV Liidu noortekoondisse pääseb, läheb asi huvitavaks.

Mõni päev tehti seitse tundi trenni, teisal õpiti häbenedes müüma viina ja kalamarja. Ühiskonnas oli üleminekuaeg, Eesti korvpalliliiga satsis võrdus ühe õllega trennitulek nagu tulnuks sa ühe ketsiga. Oli juhus, kui noor Mürka korjati taarapunkti tagant autosse ja kimati «augutäitega» vanade mängule. «Meil oli kolm korda nädalas trenn, millele järgnes saun ja õlu,» kommenteeris Martin aastaid hiljem. Täitsa vabalt võinuks Müürsepp Eestis siis kohe Mart Laga teed minna.

Aga ema süda oli rahul, kui tema Martin laevale sai. Aastane karastus Rootsis ei teinud temast veel mingit terast, polnud õieti söögirahagi, rääkimata õlle jaoks. Naisevend tunnistab, et oldi seal vaesed kui kirikurotid, aga tulid ka lepingud, mängu eest sai kätte viis-kuus tuhat Rootsi krooni kuus.

1993. aastal Wroclawis EMi valikturniiril mängis Müürsepp Eesti eest, ta täht lõi särama, aga lendas sealt kohe edasi Iisraeli, millest teadis vaid lähedane hing ja esimene treener Andres Sõber. Soidro on Salumetsa ja Sõbra tollase vastasseisu ning muud intriigitsemised Müürsepa asjus ilmekalt välja toonud, ju ongi Wroclawi lühike peatükk «Mürka» tihkeim ja kihilisim.

Tel Avivi Maccabis hakkas 18-aastane noormees teenima üle miljoni krooni aastas, 209 cm pikkune valge paneb sisse igalt poolt, mängib Eesti eest järgmisel EMi valikturniiril, aga hakkab siis kodukamaral laia lehte lööma.

Soidro on kümneid puhke «Mürkas» esile toonud mänguvälised mahlakad episoodid: vintispäi roolikeeramine, kainer, hommikuni peopanemine ja kasiinokirg on põhjusteks, miks nii mõnigi mäng läks Müürsepa nahka. Saab selgeks, et kui keegi tarkpea olnuks pidevalt takjana Martini kõrval, utsitanud ja õpetanud teda päevast päeva ja aastast aastasse rügama, tegema sihikindlat tööd, võinuks Martin Müürsepp olla vaat et tõesti parim valgenahaline korvpallur maakeral.

Aga ka oleks on paha poiss, palju ja olulist jäi erakordsete füüsiliste eelduste ja üldiselt lahtise peaga Müürsepa pähe ka kinni. Ta küll mõistis ja luges mängu, õppis lennult keeli, tuli toime kuude kaupa üksinda võõrsil, aga põletas oma haruldast ja võimast annet laheda leegiga.

Nii-öelda hea tüdruku raamatu, Jaan Martinsoni ja Kristina Šmigun-Vähi «Kristinast» johtuvaga võrreldes tundukse, et kui Müürsepp andnuks endast treeninguil kas või poolegi sellest, mida andsid end silmituks suusatanud õed Kristina ja Katrin Šmigun, võinuks Martin veel aastaid NBAs möllata.

Kui uskuda «Kristinat», mis on kirjutatud hoopis teises võtmes ja helistikus kui Soidro «Mürka» («Kristina» on kirjutatud täielikult jutustava kangelanna mina-positsioonilt nagu pikk ja pakatav autorikõne), siis pole ju meie Kiku nii pai tüdruk midagi, kui pealtnäha paistab või on ehk püütud lugejale klantspiltidega maalida. Häbenemata kõneleb «Kristina» Kristinas tohutu tahe, ego, enese­imetlus ja tapjainstinkt, milleta ei tulda maailmameistriks ega olümpiavõitjaks.

Korvpall on aga hoopis teine tubakas kui suusatamine, välk lõi selgest taevast 1996. aasta 27. juuni ööl, kui Martin Müürsepp valiti 25. mehena NBAsse. Maailma kõrgeimas korvpallis suutis ta vastu pidada kaks aastat, reaalselt kahes ja formaalselt neljas satsis, osales esimesel hooajal pooltes Dallas Mavericksi mängudes, viibis väljakul keskmiselt 14,7 minutit, viskas 5,7 punkti ja hankis 2,8 lauapalli.

Aga mängust vabal ajal pandi pidu mitte üksnes Eestis, vaid ka ookeani taga ja Müürsepp maandus tagasi Euroopasse: pendeldas Kreeka ja Venemaa klubides, kus tegi viie aasta jooksul oma tõelised hiilgemängud.

Seoses eestlase ja NBAga ning «Mürkas» autorist sõltumatult kirjas arvamustega (Kuusmaa lk 178, NBA komissar David J. Stern lk 184, Müürsepp kaudselt Eesti pressi tsiteerides lk 188), kummutan siin ühe levidogma. Martin Müürsepp polnud esimene eestlane NBAs.

Selleks oli 1939. aasta 13. oktoobril Tartus sündinud Jaak Ardon, kes põgenes koos vanematega 1944. aastal Saksamaale ja sealt viis aastat hiljem USAsse. 1962. aasta märtsis valiti Jack Ardon 55. mängijana NBAsse, kus see 206 cm pikk talent aga ei pidanud ühtki mängu, sest sai raske põlvevigastuse ning oli hiljem pikki aastaid pesapallitreener.

Meie Linnalehes kirjutas Märt Ibrus sellest mullu 11. detsembril, Ardonist on pilt ja puha. Niisiis on õige: Müürsepp on seni ainus eestlane, kes mängis NBAs, aga teine, kes sinna valiti.

Kui võrrelda «Mürkat» Mart Soidro esimese korvpalliraamatuga «Tamma», on teine raamat ainese esituse kvaliteedis pea jagu üle. Mitte et Tammiste oleks Müürsepast väiksem «paha poiss», vaid autor esitas «Tamma» kangelase kuidagi väga NSV Liidu meistrivõistluste joonlauda mööda, ja vaatamata Tammiste krihvtile on «Tammas» elumahla vähem.

Ka nüüdne «Mürka» liigub lapsepõlvest kuni mullukevadise Rakvere kreisi finaalini ajatelge mööda (ega sportlase eluloos vist saagi mingit postmodernset risti-rästi belletristikat panna), kuid on samas asjakohaste märkustega ettehüppavalt viiteline, loogiliselt vägagi seostatud, kindlakäeline autor ohjab juhtlõnga.

«Mürka» on «Tammast» palju värvikamalt ja tihedamini kõrvaltegelastega kommenteeritud ning peategelase Müürsepa hilisemad selgitused oma kunagiste jamade ja hiilguste suhtes on ausast ja vahel ka enesekriitilisest suust linti ja paberile püütud. Veetlev on see, et midagi ei püüta lakeerida, kõige suurem keerutaja paistab tagantjärele Salumets, Sõber segab kaarte emotsionaalsemalt, lugeja asi on uskuda või kahelda.

«Mürka» on hästi kujundatud (Tiina Ubar) ja korralikult toimetatud (neid on koguni neli), selgelt ja lugejasõbralikult nii peatükiti kui alapealkirjadega liigendatud, jätkub fotosid, taga on kaasakõnelnute, artiklite ja isikunimede register, raske on leida, mille kallal saaks närida. Igatahes Mart Soidro on teinud suure ja tänuväärse töö, hoidnud hagija hasardis oma pea selge, kannatlikult igasugused helmed kõik keesse lükkinud.

Mõneti võib nõus olla Ville Arikese märkusega, et lõpus on Soidro pooltühja kummiga lasknud. Tõsi, viimases peatükis võib aduda kiirustamise märke, aga kusagile tuli ju punkt panna, ja peategelase suust lõpuks lausutu jätab kõik otsad lahti vähemalt järgmiseks elupooleks.
Mis siis Martin Müürsepast edasi saab? Üle poole elu on veel elamata, aga kõik suur oleks justkui seljataga. Pakun lõpetuseks üht võimalust.

«Mürka» esitlusel mõõtsin, habe õieli Müürsepa rinnal, temaga käsi – mul ulatuvad need tema poole küünarvarreni ja Martini labakäed on tõesti nagu labidad. Olen oma elus varem selliseid labakäsi näinud vaid ühel eesti mehel, Harri Aerul, kes oli ka kaks meetrit pikk, kuid pärast Siberit ja sotsialismi kooku vajunud.

Aga see Orissaare mees võttis kätte nõela ja niidi ning hakkas pensionile jäädes tikkima, tegi talve jooksul miljon ja viissada tuhat ristpistet ning kaks korda kolm meetrit rahvusromantilise figuraalkompositsiooniga seinavaip oligi valmis.

Harri on nüüd seal, kust enam tagasi ei tulda, aga õnneks on mitmed ta tikitud vaibad Eesti suurtes muuseumides hoiul. Ja kui Martin Müürsepp kord pensionile jääb, või miks mitte juba varemgi, äkki võtab temagi nõela ja lõngad kätte ja hakkab ristpistes tikkima? Või midagi muud kunstipärast heegeldama. Nii ilus oleks näha teda vööl kandmas hülgenahast kotti sukavarrastega.

Raamat

Mart Soidro
«Mürka: pea jagu üle»
Mardikas 2010, 480 lk