/nginx/o/2013/09/05/2071315t1h928b.jpg)
Tegelikult võiks nüüd Dylan sel puhul omanimelise preemia Nobeli komiteele anda. Kui selline oleks, ütleb kirjanik Toomas Raudam.
Toomas Raudam: Dylan võiks Nobeli komiteele omanimelise auhinna anda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eks näe, võib-olla ta seda oma kõnes teebki. Kui ta muidugi autasu vastu võtma läheb. Karta on, et läheb. Aga temalikum oleks, kui ei läheks. Sellega oleks ta võrdsel pulgal Sartre'iga. Ja natuke ka Patrick White'iga, kes saades määramisest teada, jooksis metsa peitu. Usun, et püksid sõeluvad püüli temalgi. Mida öelda, kui midagi pole öelda? On ju ka olukord maailmas praegu selline, et sobivam oleks nad kõik kuu peale saata. Ainult et kuidas? Et jääks samas ikka kultuurseks kah. Kuidas olla rõõmus ja tänulik, kui Süürias surevad süütud ja lapsed? See on see ainus kord, kus geenius võiks oma kõne pidada seljaga kuninga ja tema marionettide poole. Teha seda, mida ta oma tekstides on pidevalt teinud. Ole mees, Bob, ja saada Putinile kõnepuldist palavaid tervitusi.
Esimene, kes mulle sellest uudisest teatas, oli hea sõber Hannes Varblane. Temal on olemas kõik Dylani plaadid ja luuletuste sõnad. Tema armastab Teda. Ja ütleb, et ega see Dylan ikka kõige parem inimene polegi. Ei olegi. Mülleri Sass ka polnud. Aga inimene oli ja jäi selleks.