Elutark Heljo Mänd 85

Täna juubelit tähistav kirjanik Heljo Mänd, kes on autoriks rohkem kui 130le raamatule, oma Nõmme kodus. Foto: Liis Treimann

Kõige suuremad tarkused kantakse edasi põlvest põlve ja otse, kuid mitte igaühele pole ette nähtud Targa juurde kaugetesse mägedesse õppima pääseda. Umbes selline tunne tekib Heljo Männiga kohtudes. See, mida ta on enda sõnul kogenud ja tundnud, näinud ja tunnetanud, tekitab austust ja tõstab kõrgeealise, pisikese ja erksa meelega südika naisterahva teistest üksjagu kõrgemale. Nagu ta oleks vana idamaa tark. Temast otsekui kiirgab soojust.

«Karu-aabitsa» lapsena haaran enne kirjanikuprouaga kohtumist kätte hoopis 2009. aastal välja antud tema PP-sarja kuuluva, täiskasvanutele mõeldud romaani «Pilgu puudutuse». Raamat hämmastab  ääretu aususega, millega Mänd kirjutab oma mõtisklustest, unenägudest ja peresuhetest.

Rõõmsa loomuga kirjanik peab üheks pikaealisuse saladuseks muu hulgas positiivset mõtlemist, ent see eeldab ka asjade äralahendamist oma elus. 85 aasta juubeli hakul sõnab kirjanik, et nüüd on ta lõpuks saanud targaks. «Elutargaks,» täpsustab ta.

Heljo Männist räägitakse peaasjalikult kui lastekirjanikust, ehkki viimastel aastatel on kirjutanud ta rohkem täiskasvanutele. «Muidugi see Mõmmi on mul kõige olulisem olnud. Aga taevake!, kuidas ma nüüd ju aastaid olen suurtele üle läinud. Mul see igatsus oli juba enne olemas, aga Nõukogude ajal jäid niisugused raamatud tagaplaanile,» jutustab ta.

Kolmest juubeliks üllitatud raamatust kaks on memuaarid: kirjanduslikes memuaarides «Nõgesed ja nartsissid» on «rõhuasetus väiksematel kirjanikel, nagu ma ise olin» ning proosaluule vormis «Lind-naine / Tuvide koloonia» tuleb esmakordselt sisse samastumine tuviga – «ma arvan, et ma olen tuvi ja terve mu suguvõsa on tuvid».

Heljo Mänd, milline teie päev praegu välja näeb?

Kell viis äratus ja kohe tööle. Kuna ma olen füüsiliselt praegu vilets, aga laua taga ma seda ei tunne, siis teen päev läbi tööd. Magan, teen tööd, magan, võtan natuke külalisi vastu. Minu elu on praegu ainult töö. Ma olen väga õnnelik – ma saan ikkagi 85 –,  et mulle nii palju elupäevi on antud, sest selles ajas algab inimesel ikkagi mingi vaimne taandumine. Minul ei ole taandumismärke, praegu vähemalt tunnen, et ei ole.

Ma olen terve elu tahtnud kirjutada, aga mul ei olnud, millest kirjutada, peale oma rõõmu. Ma ei saanud sellel ajal ka mõelda ega süveneda, olen ikkagi neli last üles kasvatanud ja ainult üks neist on lasteaias käinud. Lapsed ei ole selle arvelt, et ema on kirjanik, kannatanud.

Ma ei ole selline ema, kes oleks läinud kas või mõneks päevaks kirjutama. Ma arvan, et see on nüüd tänu selle eest kõrgemalt poolt. Olen kohusetundlikult oma kohustuse elu vastu täitnud. Ja nüüd on antud kuhjaga tagasi ja veel mõtteid peale.

Kuidas te valite, millist ideed võtta ja millist jätta?

See on erinevatel etappidel erinev. Näiteks mõni aasta tagasi võtsin kätte ja kirjutasin ainult ühte asja, sest ma tundsin, et ma ei taha, et minust jääks liiga palju poolikuid [asju] järele. Tundsin, et tahan selle, mille olen alustanud, valmis saada, enne kui ma kaon. Aga see aeg ei kestnud kaua. Tundsin, et kui ma pikalt ühte asja kirjutan, hakkan sellest väsima. Siis pean seda hakkama pingutusega kirjutama, aga see ei tule loomingule kasuks.

Kirjutama peab ikka ainult rõõmuga ja selle sisemise tundega. Mul tuleb neid mõtteid küllaltki palju. Kui ma ühest tüdinesin, siis võtsin uue käsile. Ja kui ma sellest tüdinesin, tulin vana juurde tagasi täiesti värske pilguga. Nüüd on olukord nii hulluks läinud, et mul on viis-kuus asja korraga valmis saamas.

Olen praegu nagu uuel teel, kogu aeg tahan midagi teisiti teha, nagu otsin veel kord oma teed. Igal hommikul ärkan üles ja kuulan oma häält, mida ma täna pean tegema, mida ma tahan teha. Ma kirjutan ka surmaluulet, ja nii kummaline kui see pole, see ei ole masendav. Ta läheb isegi erootiliseks. (Naerab.) Minu eas! Aga nad tulevad lihtsalt. Mul on selle pealkirigi olemas – «Hingelepik».

Kord olin ma väike kui okas,
kord olin mähkmete pamp,
kurg pillas mind enda nokast,
et maailma sütiks lamp.

Ma olin vaid virvatuli
oma tumedas hingesoos,
sookailude lõhnavulin
oli mulle narkoos.

Sookailude salapäras
oli laugaste tõmbetung,
seal avanes eluvärav
kui surmapung.

Ma ei oleks selleni jõudnud, kui ei oleks varem kirjutanud «Taeva und» (2010), mis räägib surnud laste hingedest, kes elavad taevas ja tulevad nagu koduhaldjatena oma vanemaid lohutama – see ei ole kurb raamat, see on laste õnnelik elu taevas.  

Selliseid mõtteid, mis on «Pilgu puudutuses» kirja pandud, ei julge vahel eneselegi sõnastada. Haaras väga.

Olen märganud tagasisides inimestelt, kes on midagi minust lugenud, et kui nad on minu raamatu kätte võtnud, siis on esimene asi: kuidas te suudate nii aus olla? Aga seal on tõesti kõik tõsi. Kunagine Eesti Raamatu toimetaja, luuletaja ja kirjanik Linda Ruud soovitas mulle Eesti Vabariigi alguses, et tead, sõida Aafrikasse ja kirjuta seal ennast lahti, siin sa ei julge kirjutada.

Mingisugused piirid on ees, kui kirjutad inimestest, kes su ümber. Ma ei julge kedagi riivata, pean väga läbi mõtlema, mida ma tohin kirjutada. Isegi nende puhul, kes on juba ära kadunud, sest ka nendel on järglased. Võib-olla nad ei pruugi lugeda, aga mingi austus, pieteeditunne peab nende vastu olema. Kuigi ma kirjutasin julgesti, siis Linda tajus ära, et ma võiksin veelgi julgem olla.

Kas olete siis reisida saanud?

Ma olen väga vähe reisinud. Ei kisu ka. Mina reisin siin (osutab käega rinnale –  toim), oma sisemuses, see on mulle olulisem. Väga paljud inimesed ei saa sellest aru, kuidas ei taha reisida, aga mina tahan oma kodu. Ühesõnaga, ma tahan armastust. Kirjanduse armastust, ise tahan armastust ... Ma tahaks, et ei oleks mingisuguseid tülisid, vaenutsemist. Meil see kadedus on väga kerge tekkima, ma ise püüan siis vältida.

Lastele mõeldud «Sämblik» ühendab vanaema-raamatuna vanema inimese tarkuse ja lapse mõtlemise, pakkudes lugemist ka suurtele.

See ei ole minu mõeldud. Leo (lapselaps Leo, raamatus Ole – toim) ütles mulle, et sämblik on samblal istuv ämblik. Kui «Sämblikus» on esile toodud vanaema ja lapselapse suhe, siis selle järjes, «Tuulehundis» (kirjastusele üle antud jaanuaris – toim) on esile toodud ema ja lapse suhe.

Mul on tütar väga huvitav, ta on väga pühendunud oma lastele. Minul ei olnud iial mahti niimoodi arutada oma lastega või niimoodi mängida, aga temal on need filosoofilised mängud, mis on lapsele ääretult põnevad. Ja nüüd ma kogun kolmanda jaoks materjali ...

Kuidas on aeg teie jaoks muutunud?

Aeg kaob ära. Aeg on ära kadunud, enam ei jõua selle ajaga midagi teha. Ma ei tea, kuhu ta kaob. Algab hommik, juba on õhtu. Algab kuu, on juba kuu lõpp. Aga võib-olla ma tõesti elan niivõrd intensiivselt oma loomingus. Aga töönarkomaan ma ei ole, see on lihtsalt rõõm, mis minus pulbitseb.

Olete varemalt rääkinud palju juhustest. Kuidas siis on, kas juhused on juhused või on need märgid?

Ei ole juhused. Seda ma olen nüüd viimaste aastatega õppinud. Ikka märgid, ainult et ei oska alati neid näha, teinekord saab alles tagantjärele aru. Nad suunavad, annavad kinnitust, hoiatavad.

Kuivõrd te kuulate oma unenägusid?

Unenägudega on kummaline asi. Lapsepõlves ma vihkasin unenägusid, sest mul oli selline tädi, kes iga hommik rääkis, mis ta unes nägi. Ta tahtis, et teda kuulataks, ma olin nagu unenägude ahistuses, sest need olid kõik kuidagi väga tüüpilised ja lihtsad, ei midagi huvitavat. Ja järsku ühel hetkel hakkasid unenäod mind huvitama.

Nüüd, kui ma olen nii palju unenägusid kirjutanud, on juures teine mõõde, ma leian unenäos alati tähendust. Nendeks on mingi oma põhjus, midagi alateadvuses. Kõik, mis ma nüüd kirjutan, on just nagu mõtisklused unenägudest, kõik läheb nagu sügavale ja samas hajali ja unenäoliseks, läheb põnevamaks.

Olete maininud, et näete erinevaid värve, lillat, sinist, kollast ...

Tunnen. Näen. Eriti kui panen õhtul silmad kinni, siis on teinekord laiad rohelised väljad, vahel intensiivsed, ma lihtsalt näen ja mul on hea olla. Mul ei ole vaja seda [tõlgendada], ma tahan rohkem olla, et mul oleks hea olla.

Nii et tähtis on seda kõike lihtsalt vastu võtta?

Praegu ma olen jutukas, sest ma annan intervjuud, aga oma igapäevaelus kuulan ma ikka teisi ka. Mul käib omaealisi vähe külas, käivad nooremad. Kõik ütlevad, et tulevad mu juurest elurõõmu tooma!

Mina tulin tarkusejahile.

Targaks ma vist olen alles sellel aastal saanud. Vähemalt ma ise tunnen nii, enne ma seda ei tundnud. See on elutarkus, mitte tavaline tarkus. Sest ma jään ikkagi rumalamaks.

Kui tagasi vaatate, kas midagi tahtnuks teisiti teha?

Ei, ma ei kahetse midagi. Alati võib paremini käituda, aga ma olen nagu aru saanud, et kui oleksin alati kõik õigesti teinud, kas ma oleksin jõudnud siiamaani, kus olen? Sest iga selline ebameeldivus annab mingi kogemuse. Nii et ei, ei kahetse. See pidi nii olema.


Faktid seoses juubeliga

•    Sündinud 11.02.1926 Narvas

•    Sünnipäeva tähistamine 11.02. kell 16 Solarise Apollo raamatupoes. Rohkem kui 30 annavad lasteasutust juubilarile kingituseks omatehtud raamatud. Õnnitlused ja autogrammide jagamine.

Juubeli puhul välja antud teosed:
    «Lind-naine / Tuvide koloonia» (Sinisukk)
    «Nõgesed ja nartsissid» (Tammerraamat)
    «Laululadu» (TEA)
    «Oake», 2. trükk (Sinisukk)

•    2011. aastal möödub 40 aastat «Karu-aabitsa» esmatrükist.

•    Heljo Männi sulest on ilmunud üle 130 teose, sh luulekogud, jutustused, muinasjutukogud, õpikud jne, peale selle on ta koostanud ja tõlkinud mitu raamatut.

•    Audioraamatud lastele on Heljo Mänd ise sisse lugenud, viimati näiteks «Mõmmi jõuluaabits» (TEA).