Liikumise illusioon, teooria tõelisus

Foto: Repro

Liikumise illusiooni loomine liikumatute kujutiste abil ulatub animafilmidest kaugele väljapoole. Kuuludes nüüdisaegse visuaalse meedia elitaarseimate väljendusoskuste hulka, leiab animaatori mõtteviis ja teadmistepagas rakendust avaral väljal – alates veebigraafikast ja arvutimängudest ning lõpetades stseenidega reklaamiklippides ja suurimates kassahittides, kus animeeritu on live-action’iga peenelt kokku sulatatud (näiteks «Avatar» on üle 60 protsendi animeeritud).

Animatsiooni meetodit võib vaadata kui omaette keelt, mida juhivad kirjutamata reeglid ja seaduspärad. Näiteks pole juhuslik, miks üks animeeritud tegelane tekitab huvi ja sümpaatiat, teine aga vastumeelsust. Vaadates lähemalt animafilmide kui puhtaima animatsioonivormi kujunemist, on lootust nende seaduspärade selginemisele.

Animatsiooni leviku taustal on ebaproportsionaalselt vähe teoreetilist materjali, mis eelnimetatut käsitleb. Filmiteooria on aastakümneid jätnud animatsiooni tagaplaanile kui mitte-päris-filmi, koguni kui vähemväärtusliku ja marginaalse.

Animatsioon kuulub pigem rakenduslike (kõrg)koolide õppekavadesse, sedagi praktilise ainena. Kirjandusest on rohkem välja antud otse animeerimist õpetavat materjali (näiteks Richard Williamsi «Ani­mator’s Survival Kit», kirjastuse Focal Press üllitised jne) ja veelgi enam konkreetsete animatsiooniprogrammide õpikuid. Suuremate 3D-programmide (Maya, 3DsMax) iga uue versiooni tulekul ilmub kiirelt üks või mitu värsket «piiblit».

Seevastu üldistavat, teoreetilise tasandi kirjandust on animatsiooni kohta väga vähe.
Giannalberto Bendazzi tsitaat Pikkovi raamatu tagaküljel ütleb, et «enam kui saja aasta jooksul on kõigest viis inimest kirjutanud animatsiooniteooriast midagi tõesti põhjapanevat ja viljakat». Nii ümbritseb Ülo Pikkovi ettevõtmist pioneer­lik aupaiste. Raamatu ilmumine paralleelselt eesti- ja ingliskeelse variandina on jõuline statement.

Rohke pildimaterjaliga illustreeritud raamat on jagatud 11 peatükiks. Esimesed kolm heidavad pilgu animatsiooni olemusele, liikidele ja ajaloole; neljandast alates käsitleb iga peatükk üht tähtsamat animatsiooniga seotud aspekti – aega, ruumi, loo jutustamist, struktuuri, realismi, heli, tegelaskujusid ja nende usutavusega seotud probleeme. Iga peatükki on näitlikustatud ühe uuema eesti animatsiooni abil.

Filmid leiame raamatu tagakaanele peitunud DVD-lt. Omaette väärtuseks olev filmivalik kannab selget missioonitunnet: välismaise lugeja jaoks pole Pikkovi raamat ainult huvitav sissepõige animateooria maailma, vaid ühe väikese, aga väga tugeva animatsioonimaa noorte tegijate tutvustus.

Kõnekaim peatükk on tegelaskujude usutavuse probleemidest. Jaapani professori Masahiro Mori loodud kontseptsioon «õõva orust» illustreerib sügavalt animatsiooni ja ka üldisemas plaanis kujutava meedia olemust. «Õõva oruga» (Uncanny valley) on tegemist siis, kui tegelaskuju hakkab väga lähedaselt meenutama realistlikku inimest (näiteks 3D-animatsioonis «Final Fantasy»), aga ei suuda seda sajaprotsendiliselt.

Sel juhul hakkab tegelane mõjuma pigem võõralt ja õõvastavalt nagu liiga realistlikud nukud või vahakujud, mis meenutavad surnud inimest. Seepärast mõjuvad animatsioonis sümpaatselt ja kaasakiskuvalt mitterealistlikud, kontseptuaalsed tegelased. Alles viimastel aastatel on hüperrealistlike tegelaste loomisel suudetud «õõva org» ületada – näiteks stuudios Weta Digital loodud Gollum filmis «Sõrmuste isand».

Olgugi et tagakaane sõnul on Pikkovi raamat mõeldud ennekõike animatsiooniproffidele, on kirjutise suurim väärtus ülevaatlik, sissejuhatav toime. Süvateaduslikku lähenemist pidurdab mõõdukas maht ja soov haarata kõik oluline; samuti esseistlik stiil, mille plussiks on seevastu huvitavate näidete rohkus ja võime kiirelt alateemat vahetada. Seega on tegelikuks sihtgrupiks laiem ring animatsioonihuvilisi ja kultuuriteadlikkuse janunejaid.

Siin-seal aimub traagelniite, mis viitavad rutakale toimetamisele. Tundub läbi kumavat, et raamatu skeletiks on loengukonspektid – lisaks tunnustatud režissöörile on Ülo Pikkov ka Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniõppejõud.

Leidub lahtisi otsi, kus teaduslik kirjutus peaks jätkama ja täpsustama, näiteks soome folkloristi Juha Pentikäise muistendijaotuse sobivus animatsioonide liigitamiseks leiab vaid ideena mainimist, aga samas nõuaksid – täpselt nagu alati nõuab Proppi muinasjutufunktsioonide rakendamine teistele narratiividele – kommentaare esilekerkivate probleemide kohta. Veidi loengulikult mõjub ka animatsiooni põhidefinitsiooni kordamine erinevates peatükkides.

Sellest hoolimata on tegemist põneva lugemispoolisega, mis tõmbab loomuliku kergusega paralleele animatsioonikunsti ja mütoloogia, inimtaju ja filosoofia vahel. Läbitud on kaevandusevärav; ees ootavad lugematud käänulised šahtid, mida mööda pääseb sügavamale animatsiooniteaduse maardlasse.

Suurimat põnevust tõotavad süvenemised animatsiooni ja tajupsühholoogia, samuti animatsiooni ja selle sotsiokultuurilise konteksti vahelistesse suhetesse. Kindlasti tuleb tähelepanelikult jälgida animavõtete ja filmitud materjali üha tihedamal kokkusulamisel tekkinud uut «keelt», mida uue meedia teoreetik Lev Manovich nimetab kinegratograafiaks.

Raamat

Ülo Pikkov
«Animasoofia»
Eesti Kunstiakadeemia
2010, 200 lk