Teismeline andis Mihkel Rauale vastu hambaid

Just selline ülestunnistus seisab Mihkel Raua peatselt ilmuvas raamatus «Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda». Raamatu avalik esitlus toimub 28. oktoobril kell 18:30 Solarise Apollo raamatukaupluses. Postimees teeb kõigile avatud üritusest otseülekande.

Seniks avaldame katkendi ilmuvast teosest. Niisiis…

Algus

Ma ei unusta seda päeva kunagi. Teismeline koolipoiss andis mulle suure rahvahulga ees niimoodi vastu hambaid, et ma toibun sellest tänaseni.

Mind kutsutakse tihti koolidesse esinema, huvijuhid ja õppealajuhatajad üle Eesti näivad uskuvat, et «õigete» asjade minu suust kuulmine võiks nende õpilasi õppima innustada. Kui mitte just hiilgavalt, siis natuke paremini ehk ometi.

«Räägi, et haridus on vajalik,» palub koolidirektor.

«Rõhuta lugemise olulisust» annab kirjandusõpetaja enne lastega kohtumist juhiseid.

«Kõnele matemaatika tähtsusest meie e-revolutsioonis,» palub matemaatikaõpetaja.

«Terves kehas terve vaim, on ju?» pilgutab kehalise kasvatuse õpetaja silma, kui järjekordsesse noorukitega täidetud aulasse sisenen.

Mulle meeldib koolides käia. Esiteks olen ma haiglaselt edev, olen kogu elu unistanud jumalaks saamisest ja sadade teismeliste katkematut aplausi kuuldes tekib mul hetkeks kujutlus, et see on mul õnnestunud.

Teiseks meeldib mulle küsimustele vastata, isegi kui need koolist kooli üha korduvad.

Kuidas tulid mõttele kirjutada raamat?

Kas see oli lavastatud, kui tüüp sulle superstaari saates vett näkku viskas?

Miks sa poliitikasse läksid?

Miks sa poliitikast ära tulid?

Kas inimesed, kellest sa «Musta pori näkku» raamatus kirjutasid, vihkavad sind nüüd?

Miks sa «Me armastame Eestit» saates Peeter Ojale kogu aeg halvasti pead ütlema?

Küsimused on samad, vastused reeglina ka, kuid midagi erilist on igas kohtumises. Ma ei saanud sellest aastaid aru, kuni juhtus midagi ootamatut.

Ülenurme, 24. november 2014

Olen järjekordsel kohtumisel: Ülenurme gümnaasium, saal lapsi täis nagu alati. Küsimused ikka samad ja mina enam-vähem vormis. Pole olemas niisugust torukübarat, millest mustkunstnik Raud lihavõttejänest välja ei tõmbaks. Isegi «miks su naine kakskümmend aastat noorem on?» ja «kas on ilus superstaari saates noorte unistusi purustada?» ei suuda mind kõigutada.

«Jajah,» vastan ma esimesele, «eks sinugagi võib samamoodi minna, võib-olla on su tulevane naine praegu kolmekuune.» Noored lõugavad naerda. Ja teisele ütlen: «Oma unistuse suudab purustada ikka inimene ise. Eriti siis, kui ta viisi ei pea ja lauljaks üritab saada.»

Äkki tõuseb aga viimases reas käsi.

«Aga palun,» annan ma sõna krussis juustega kõurikule.

«Mul on sulle küsimus,» teatab noormees. Nad ütlevad mulle alati sina ja ma tõlgendan seda märgina enda nooruslikkusest, millele ma igal kohtumisel teadlikult mängin.

«Tulista, küll ma ellu jään!» vaimutsen ma vastu.

Ja siis ta tulistab. Täpselt nagu ma palunud olin.

«Mis mõttega sa siia tulid?»

Saal on haudvaikne. Ma ei suuda ühtegi head vastust leida ja õige vastus on halb. Direktor kutsus, võiksin ma öelda, aga ei ütle, sest ta ei kutsunud. Ma ise trügisin.

Käib valimiskampaania ja ma kandideerin Tartus riigikokku. See tähendab, et tuleb igal pool nähtav olla, kaasa arvatud koolid Tartus ja selle lähiümbruses. Enamik õpilasi valida ei saa, kuid kampaaniameister ütles, et kui laps läheb koju ja räägib seal, et «meil käis Mihkel Raud koolis, küll ta on lahe vend!», siis valivad ema ja isa just nimelt Mihkel Rauda. Mis on muidugi täielik jama, aga seda ma sel hetkel veel ei tea.

Ma olen halvatud, sest noorhärra küsimus oli täpne ja terane. Võimalik, et täpseim ja teraseim, mida mulle kunagi esitatud on.

Siin ma siis seisan. Vaikus. Viis sekundit. Kümme. Viisteist. Kohe puhken nutma ja siis on Õhtulehel, millest esikaanel pasundada. See on mu kampaania lõpp. Too noormees suudab midagi, midagi ei suutnud isegi Eesti Ekspress ühe mulle kuuluva ettevõtte raamatupidamises sonkides: ta lõpetab mu poliitilise karjääri enne, kui see on alanud.

Abi saabub sealt, kust ma seda kõige vähem oodata oskan. Teises reas tõuseb prillidega preili ja vastab minu eest: «Ta tuli siia, sest tal on meile palju kasulikku rääkida.»

Tegelikult ju ei ole. Või noh, on ju küll, aga miskipärast ma ei räägi.

Järgneb....