Mis on sajandi müüduim eestikeelne raamat?

Pori Foto: Sille Annuk / Postimees

Mihkel Raud väidab, et see on tema kirjutatud «Musta pori näkku» (2008). Aga sajand on veel nooruke, kui keel kestab, ega rekord püsima jää.

Nüüd on Raud uue raamatuga maha saanud. Eneseabi- ja elulooraamatud on jätkuvalt edetabelite esikümnes, nii otsustas autor teoses «Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda» kaks kärbest korraga tabada. Avaldame sellest üsna pihtimusliku lõigu. Esimest osa sellest, kuidas teismeline Rauale vastu hambaid andis, saab lugeda siin.

Tallinn, 20. juuni 2016

Kõigi nende aastate jooksul, kõigil neil lugematutel kohtumistel olin ma lastele rääkinud midagi lõbusat või midagi huvitavat. Mõnel harval korral olin ma lausunud midagi uskumatut ning paaril eriti avameelsel hetkel jaganud midagi kõmulist.

Midagi kasulikku ei olnud minu menüüsse aga varem kuulunud, kuni tolle unustamatu hetkeni, mil üks Ülenurme poiss mu koolikaaslaste ees paika pani. Tol päeval sain ma aru, kui ainulaadne iga selline kohtumine tegelikult on ja kui palju võimalusi see endas peidab mitte ainult õpilaste, vaid ka minu jaoks. Seda enam, et mul oli tõepoolest palju kasulikku rääkida. Ma polnud seda miskipärast lihtsalt teinud.

Inimesed näivad mind edukaks pidavat. See sõna ei meeldi mulle. Või pigem ei meeldi mulle tähendus, mis edule paarikümne aastaga tekkinud on. Üheksakümnendatel oli edukas see, kes teise bensiinijaamas maha laskis ja tema raha endale võttis, viis aastat hiljem oli edukas see, kes tolle rahaga endale isikliku partei ostis. Veel kümme aastat ja edukas oli see, kellele tema isiklik partei isiklikud seadused vormistas. Täna on edukas see, kel on õnnestunud kõige eelneva eest mitte kohtu alla minna.

Aga olgu. Tegelikult tunnen end kõrvust tõstetuna, kui mind mõnele «Edukaks iseendana» või «Kuidas luua edukat isikubrändi» konverentsile kutsutakse. Ja kui võltstagasihoidlikkus korraks unustada, siis üht-teist olen ma senise elu jooksul ju tõepoolest saavutanud.

Ma olen kirjutanud sajandi müüduima eestikeelse raamatu, olen ühes telesaates ministreid kottinud ja teises viisipidamatuid noorhärrasid mõnitanud. Olen kirjutanud sadu arvamuslugusid ja sisustanud tuhandeid tunde raadioeetrit ning kolmkümmend aastat olen ma mänginud ansamblis, mida peetakse Eesti rock-ajaloo olulisimaks bändiks (kuigi mu välismaised sõbrad ei mõista, kuidas on võimalik kampa rütmitaju ja igasuguse karismata vanamehi oluliseks bändiks pidada).

Ma olen õnnelikus abielus ja kolme imelise lapse isa. Olen reisinud kümnetesse eksootilistesse riikidesse ja mul on presidendi telefoninumber (see on, muide, esimene ja viimane kord, kui ma millegi nii lamedaga ärplen). Ma olen kirjutanud vähemalt ühe suurepärase laulu ja 2015. aasta riigikogu valimistel anti mulle üle kolme tuhande hääle. Ühesõnaga, mingi teatav edu on mind elu jooksul tõepoolest saatnud.

Kuid kõige selle juures on mul üks suur probleem: mul on tohutult probleeme.

Esiteks olen ma üsna andetu, kõvasti andetum kui suurem osa inimesi, kellega ma kohtunud olen. Teiseks olen ma alkohoolik. Tõsi, joonud ei ole ma viimase kahekümne kuue aasta jooksul tilkagi (kangeim tarbitud kraam on kefiir, seal on kah imetilluke pauk sees), ent alkoholism on ravimatu haigus ja mul tuleb sellega elu lõpuni hakkama saada. Kolmandaks kardan ma lennata, neljandaks olen ülekaaluline, viiendaks põen paanikahäiret, kuuendaks pelgan avalikke esinemisi ja nii edasi.

Ma olen tõeline murede pundar, kõigi maailma hädade sõlmpunkt, kui äkiliselt kõlada tahta. Ja ometi veedan ma aega maailma imelisemates paikades koos maailma imelisemate inimestega, mitte hullumaja enesevigastajate osakonnas, kus on minu tegelik koht.

Kui ma sellest järjekordsele saalitäiele gümnasistidele rääkinud olin, muutus üks nähtavate enesehinnangumuredega nooruk heatujuliseks ja palus sõna.

«Aga ütle, kui see kõik on tõsi, kuidas sa siis ikkagi nii kaugele oled jõudnud?»

«Ma ei ole tegelikult kuhugi jõudnud,» valetasin ma lastele, «aga noh, midagi olen ma ju tõepoolest saavutanud.»

«Aga kuidas siis?» ei andnud noormees alla.

«Ma olen kõike teinud mitte niivõrd oma probleemidest hoolimata, vaid nende abil.»

«Tohoh, mismoodi?»

«Pikk jutt,» tegin ma end tähtsaks. «Nii pikk, et sellest võiks terve raamatu kirjutada.»

Mingit plaani raamatut kirjutada mul tol hetkel polnud, see sündis hiljem. Siin nende kaante vahel on katse mind Ülenurme koolis päästnud preili ees auvõlg kustutada ja midagi kasulikku kirjutada. Ma olen valinud selleks ühest küljest ainumõeldava, teisest aga kõige naeruväärsema formaadi. «Kus ma olen ja kuidas igaüks võib palju kaugemale jõuda» on eneseabiraamat. Jah, sa lugesid õigesti – eneseabiraamat. Ma võiksin kasutada mõnd peenemat eufemismi, aga milleks häbeneda midagi, mida ma tegelikult ei häbene?

Ma tean, mida sa nüüd mõtled: Mihkel Raud on lõplikult lolliks läinud. Võib-olla tõesti, aga luba mul natuke selgitada.

Ma vihkasin eneseabiraamatuid kirglikult. Pelk mõte suvalisest kuidas-võita-sõpru-ja-mõjutada-inimesi-tüüpi soperdisest hakkas mu vererõhuga kummalisi asju tegema. Asi läks koguni nii hirmsaks, et ma hakkasin raamatupoode vältima. Mul oli nukker vaadata vanaprouasid, kes igavese elu valemi eest oma kirstufondist kakskümmend eurot kassapreilile ulatasid.

Ma polnud ühtegi eneseabiraamatu lugenud, kuid see ei takistanud mind neid põlgamast, pealegi polnud mul mingit abi vaja. Mu elu oli ju nagu tasuta nädal Kolme Õe hotellis – raha ja kuulsus trügisid uksest sisse, inimesed tundsid mu tänaval ära ja kutseid ööklubide avamistele saabus sellise hooga, et ühel hetkel hakkas öid nappima.

Ja mis veelgi olulisem – eneseabiraamatute läbiv motiiv on eeldus, et kõik inimesed on ühesugused ja et kõiki näpunäiteid võivad ühtmoodi kasutada nii akadeemik kui sibi, näitleja kui ehitustööline, mees kui naine. Kui rumal! Inimesed on erilised. Ja kõige erilisem olen mina.

Muide, pikki aastaid polnud ma lugenud ainsatki elulooraamatut, sest kui need kõigile nii väga meeldivad, pidi neil järelikult midagi viga olema. Liiati olnuks eba-cool kusagil Tellisikivi kandis mõne übercool’i sõbraga Reet Linna või Katrin Karsimaa biograafia kallal keelt teritada. Maaslamajat ei lööda, temast jalutatakse õlgu kehitades mööda. Minu jaoks olid elulooraamatud kui mähkmed, mida tarbitakse mõni kuu pärast sündi ja mõni enne surma.

Seda kõike kuni esimese biograafiani, mille ma läbi lugesin – Neil Straussi «The Dirt», üks pöörasemaid raamatuid, mida mul on kunagi käes õnnestunud hoida. «The Dirtile» järgnes «Anne Franki päevik», sellele omakorda Jeesus Kristuse elulugu (tuntud rohkem Piibli nime all) ja veel paarkümmend teost ajaloo suurmeestest ja –naistest ning aasta hiljem avastasin ma end isiklikku elulooraamatut kirjutamas. Ma olen alati unistanud jumalaks saamisest.

Kui ma «Musta pori näkku» esimese mustandi emale lugeda saatsin, jagasin ma temaga oma kõhklust. Kas autobiograafia on ikka piisavalt «kõrge» žanr, et sellega oma kirjanikest vanemate jalajälgedesse ära mahtuda?

«Hähh,» rapsas ema käega, «minu nooruses peeti ka krimkasid «madalaks». Ükski endast lugupidav kirjanik ei julenud Agatha Christie nime kõva häälega mainida»

Paar aastat tagasi avasin ma esimese eneseabiraamatu. Ma tahtsin aru saada, mida need endast kujutavad, ja võtsin eesmärgiks kindlaks teha, mil määral on minu eelarvamus õigustatud ja miks on Dale Carnegie ja Luule Viilma inimesed, kelle nime ükski endast lugupidav kirjanik kõva häälega ei maini.

Esimesele motivatsiooniaabitsale järgnes teine, teisele kolmas ja viimasel ajal loen ma peamiselt eneseabiraamatuid. Kui ma sellest ühele sõbrale rääkisin, muutus too murelikuks.

«On sul kõik hästi?» küsis ta silmnähtava kaastundega, «ma ei teadnud, et sa end nii ebakindlana tunned.»

«Vastupidi,» jaurasin ma talle oma uues religioonis vastu, «ma tunnen end kindlamana kui kunagi varem. Oled sa ühtegi eneseabi raamatut lugenud?»

«Muidugi mitte,» praalis sõber oma vanas religioonis vastu, «ma ei pea sõitma Antarktikale, et teada saada, et seal on külm.»

Enam täpseni ei saa öelda. Ma ei pea sõitma Antarktikale, et teada saada, et seal on külm. Ja ometi paljud sõidavad, mina nende seas.

Jätkub…