Eesti Rahvusballett on kokku pannud kahest lühiballetist koosneva programmi, mille kelmikas kontrastsus avaldub juba pealkirjades «Othello» ja «Who cares?» ehk «Keda see huvitab» või slängis tabavamalt «Meil on poogen».
Jagod pole kusagile kadunud, sisendab «Othello»
15. veebruar 2011, 07:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paraku ei näita selline paaritus peale kelmikuse üles kuigi suurt kontseptuaalset sisukust – jah, pärast šeikspiirlikku kurbmängu võib idee järgi küll olla tore lohutada end 1930ndate Manhattani ööeluga, selles pulbitseva noorusliku rõõmujoovastusega, ka teistsuguse tantsuesteetika ja muusikaga, milles Pärti asendab džässilik Gershwin, ent... usun, et nii Marina Kesler kui ka George Balanchine väärinuks enamat. Põhimõttelisemat, idealistlikumat, mitte olupoliitilist kohtlemist.
Iseäranis kahju on Balanchine’ist, sellest Eestis ikka veel avastamata balleti suurnimest. Tema «Who cares?», mis võib sobida küll Estonia ballile, karjub püsirepertuaari lülitatuna konteksti järele – mujal maailmas esitataksegi seda koos teiste Balanchine’i teostega, kogu õhtut täitva eraldi programmina.
Sinnapoole võiks püüelda ka Eesti Rahvusballett – seda enam, et potentsiaali tabada balanchine’ilikku hõljuvat, jäikusest vaba voogavust, sulanduda otse muusikasse, on enam kui küll, nagu näitas ka «Who cares?».
Kahtlus närib hinge seest?
Nii jääb õhtu sisuline kese Marina Kesleri «Othello» kanda, mis esietendus tegelikult juba eelmisel aastal Paides, Arvo Pärdi 75. sünnipäeva ürituste raames. Juba rohkem kui kolme aasta taguse «Libahundiga» näitas Kesler, et oskab pikki lugusid jutustada konspektiivselt ja panna nende saateks olemasolevate eesti heliteoste põhjal kokku veenva muusikalise dramaturgia.
Neid ootusi ei peta ta ka sedapuhku. Othello traagiline lugu jookseb vaatamata väljajätetele soravalt, Pärdi muusikaga on korda saadetud ehk väike imegi – annavad ju kaheksa teose katkendid kokku ühe dramaatilise jutustuse, mitte ei rõhuta üht või teist meeleolu, nagu Pärdi muusika kasutamise puhul tantsus või filmis tavaks.
Sel, kes Pärdi loominguga vähem tuttav, võib tekkida koguni küsimus, on see tõesti kõik üks Pärt, kõik need efektsed minimalistlikud löökpillikajad («Sarah was ninety years old») või sugestiivselt iseennast kordavate puhkpillide, kellade ja gongide metalsed ühispasundused («Arbos»)... Et selline Pärt on ehk avastusekski. Ortodokssem entusiast muidugi vihastub – on ju teoste terviklikkus, konkreetne aeg ja ruum, milles nad hingavad, lõhutud, ja Pärt ise surutud raami, kus tema muusikal mugav ei ole.
Tõsisem etteheide võiks puudutada siiski lihtsustamist, mõnetist pealispindsust, mis «Othello» tantsuversiooni iseloomustab. Kas pole siin lõivu makstud jutustuse soravusele ja unustatud, et tants, nagu luulegi, on kõige etem siis, kui ta väljendab hinge põhjas toimuvat.
Mida ütleb Jago, kui ta on istutanud Othellosse kahtluse Desdemona truudusetuse kohta? Ta ütleb, et «maur juba muutub näost mu mürgi toimel. / See hirm ja kahtlus on ju loomult mürk, / mis alguses on keelel vaevalt tunda, / kuid verre imbudes lööb põlema / kui väävlikaevandus. – Jah, nii see on.»
Miks me seda piiripealset seisundit, kahtlust, mis närib hinge seest ja mille kirjeldus moodustab ehk haaravaima osa Shakespeare’i teosest, siis tantsu-«Othellos» ei näe? On piiritu armastus ja piiritu viha, mida meisterlikult kujutatakse, aga pole vahepealset, hämarat, vahel hirmutavatki tsooni, pole muutumist ühest teiseks – kõige essentsi.
Othello jääb pisut iseloomutuks ka tantsuliselt jooniselt, vaatamata sellele, et Aleksandr Prigorovski tantsib hingestatult – skulptuurselt ilus on Othello ja Desdemona (Eve Andre) pas de deux, saateks igihaljas «Spiegel im Spiegel».
Palju huvitavam tegelane on intriige sepitsev Jago (Sergei Upkin), kellele koreograaf on leidnud ka iseloomuliku tantsukeele. Tõsi, eks negatiivseid kangelasi ole alati kergem karakteriseerida. Siiski tuletaks Jagoga seoses veel kord meelde, et tants on piisavalt sugestiivne väljendusvahend, et seda usaldada – pole vaja miimikat ega dramaatilisi karjatusi, ainuüksi liikumine peaks olema see, mille kaudu koreograaf oma ideid väljendab. Teisalt jätaks see ka vaatajale hingamisruumi, ei tee kõike puust ja punaseks.
Väga meeldis «Othello» n-ö ruum ruumis lavakujundus – püüne tagaosas kõrguvasse punasesse ringi, mis meenutab kergelt läbikumavate narmastega eraldatud ümmargust voodit, kandub tegevus kahes võtmestseenis, seal armatsevad Othello ja Desdemona, aga seal laseb Jago armatseda ka Cassiol (Jonathan Hanks) ja kurtisaan Biankal (Marika Muiste), sugereerides ühtlasi seda pealt vaatavale Othellole, et viimane on Desdemona. Pärast seda pole miski enam endine ja punane toru lendab upakile, kerkib poolviltu lakke.
Vääriks pikka balletti
Huvitav ja ootamatu, muidu ajatut lugu korraks tänapäeva paiskav lavastuslik leid on ka nn 3D-prillid, mille Jago kogu seltskonnale ette võlub, muutes nad manipuleeritavaks massiks. Jagod pole kusagile kadunud, sugereerib Marina Kesler. Ja mis meil muud üle jääkski, kui teda uskuda.
«Othelloga» tõestab Kesler, et on lühiformaadist välja kasvanud ja vääriks, et tellida temalt täispikk ballett, mille muusika kirjutaks mõni eesti helilooja. Mis Eesti Rahvusballett see olekski, mille repertuaaris pole ühtki pikka, mitmevaatuselist omamaist originaalteost?
Balletiõhtu
«Othello»
Koreograaf Marina Kesler. Kunstnik Andréa T. Haamer
Nimiosas Aleksandr Prigorovski
«Who cares?»
Koreograaf George Balanchine
Eesti Rahvusballeti esietendus
10. veebruaril Estonia teatris