Mihkel Raua raamat õpetab, kuidas teenida palju raha

Mihkel Raud annab oma uude raamatusse aitogramme

FOTO: Apollo

Avaldame katkendi Mihkel Raua raamatust «Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda». Raamatu avalik esitlus toimub 28. oktoobril kell 18:30 Solarise Apollo raamatukaupluses. Postimees teeb kõigile avatud üritusest otseülekande.

Peale rahateenimise on raamatus juttu sellest, kuidas Tallinna liikluses ellu jääda, esinemishirmust üle saada, oma tuba koristada ja paljudest muudest kasulikest asjadest.

New York City, 23. mai 2016

Kell on 6.15 ja ma olen oma lemmikkohvikus nimega Veselka, New Yorgi 9. tänava ja 2. avenüü nurgal. Ma vaatan läbi akna virgel sammul tööle ruttavaid inimesi ja üritan aru saada, kas olen tõepoolest lõplikult lolliks läinud või kujuneb järgmistest kuudest, mille ma seda raamatut kirjutades veedan, midagi sama sihipärast, nagu on nende suurlinna kaosesse kaduvate inimeste elud.

Tavaliselt kirjutatakse raamatu sissejuhatus kõige lõpus, siis on autoril üldjuhul selge, millele ta sissejuhatust kirjutab. Mina otsustasin teisest otsast alustada. Mu ema väidab, et ei tea kirjutama hakates kunagi, kuhu ja mismoodi ta välja jõuab. Ameerika õuduskirjanik Stephen King kirjeldab oma protsessi aga umbes nii: ma hakkan kaevama ja vaatan, mis mulla alt paistab, siis kaevan edasi ja alles päris lõpus saan ma teada, mille ma välja kaevasin. Ma proovin sama ja löön labida maasse, et kindlaks teha, kui kõva see pind on, mida ma üles hakkan kaevama.

Oma kirjanduslikku enesetappu alustan ma New Yorgis peamiselt seetõttu, et siin on mul kõige mugavam ebaõnnestuda. Selles linnas ebaõnnestuvad tuhanded inimesed iga päev. Erinevalt Euroopast peetakse Ameerikas aga läbikukkumist auasjaks, vältimatuks sammuks teel tähendusrikka elu suunas.

Tähendusrikkus on muide palju tähendusrikkam sõna, kui ma veel aasta tagasi tähele panna oskasin. See on nimelt rikkus, mida saab lubada endale ka kõige vaesem inimene. New York on neid kurguni täis, nii tähendusrikkaid vaeseid kui tähendusvaeseid rikkaid. Neid on kõikjal, ka koduses Eestis, kust ma kahekümne nelja tunni eest teisele poole maakera oma kolmandat raamatut kirjutama põgenesin.

Juba ma kõlangi nagu motivatsioonikõneleja ning see tähendab ainult üht: on aeg raamatu tegeliku sisuni jõuda.

Ma olen teinud n-ö vaimseid märkmeid ja kaardistanud punkte, mida selle raamatu lehekülgedel läbida tahan. Umbes nii:

  • kuidas teenida palju raha;
  • kuidas Tallinna liikluses ellu jääda;
  • kuidas avalikul esinemisel särada;
  • kuidas lennuhirmust hoolimata maamuna teise otsa lennata;
  • kuidas tuba koristada (see on keerulisem, kui sa arvad);
  • kuidas kuulsaks saada (ja mida selle kuulsusega peale hakata);
  • kuidas aastaga kakskümmend kilo alla võtta (see on lihtsam, kui sa arvad);
  • kuidas kriitikaga toime tulla;
  • kuidas mõjutades inimesi sulle sobivaid asju tegema panna;
  • kuidas loterii peaauhind võita (ma võidan iga kord!);
  • mida pornotähtedelt õppida;
  • kuidas alkoholism kontrolli alla saada;
  • kuidas intervjuul ellu jääda;

ja nii edasi.

Ma usun neist asjust üht-teist teadvat ja loodan, et sinulgi võiks sellest kasu olla. Mingis mõttes hoiad sa käes segu eneseabi- ja elulooraamatust, kuigi ühe biograafia olen ma juba kirjutanud. Valdav osa minu teadmistest põhineb kogemustel ja sündmustel, milles ma otseselt või kaudselt osalenud olen, ja neid sündmusi plaanin ma järgnevatel lehekülgedel armutult ära kasutada. Kui sa oled Tallinna autopesija, kes mulle napilt kätega kallale oleks tulnud, või noormees, kes mu TV3 otse-eetris armutult läbi sõimas, siis saab sinust selle raamatu tegelane.

Kui sul lugemise käigus küsimusi või mõtteid tekib (ja ma väga loodan, et tekib!), siis anna endast mulle märku. Kõige lihtsam võimalus minuga ühendust saada on e-posti aadress mihkelraud@gmail.com, kuigi ka kõik teised meetodid on teretulnud. Välja arvatud maksikirjad (need, millele ma pean ise postkontorisse järele minema), kui sul neid vältida õnnestub, olen ma südamest tänulik. Ma ei paluks seda, kui muljetavaldav hulk inimesi nii ei teeks.

Tallinn, 2. august 1990

Kas sa tead, mis tunne on surnud olla? Ma arvan, et mina tean. Sest ma olen.

Võib-olla mitte selle sõna meditsiinilises tähenduses, suvaline koroner kuulutaks mu ilmselt elavaks. Ma isegi ei tea, kuidas inimesi, kes teisi inimesi surnukuuris lahkavad, eesti keeles kutsutakse. Ameerika filmides on nad koronerid. Tont teab, kes või mis nad tegelikult on.

Ma ei tea surmast selle sõna meditsiinilises tähenduses suurt midagi, aga ma tean, mida tähendab surm siis, kui sa ise usud end surnud olevat. Sest ma usun.

Mu vend Rein arvab, et igal inimesel on kindel kogus alkoholi, mille ta elu jooksul peab ära jooma. Mõni teeb seda lihtsalt kiiremini kui teine. Mina tegin kiiresti, nelja aastaga. Eksperiment kulmineerus täna hommikul.

Ma pean otsustama, kas ma joon natuke rohkem, kui mulle on ette nähtud, või jään ellu. Ma vist otsustan elada. Elama hakata, kui täpne olla.

Probleem on selles, et ma ei tea, kuidas seda teha. Mul pole vähimatki aimu, millest elamist alustada, elamisest endast rääkimata. Ma ei tea, mida ma elus teha või saavutada tahan. Ükspuha, peaasi, et hing sees, nii ma vist arvan.

Mis kõige hullem − ma ei tea, miks ja kuidas ma elada tahan.

Õnneks pole ma oma teadmatuses üksi, sinul on täpselt sama mure! Kui ei oleks, loeksid sa teistsuguseid raamatuid. Sa ei pruugi olla hiljuti joomise maha jätnud alkohoolik, koolilõpetaja või kümneaastasest unest üleeile ärganu. Ilmselt oled sa täiesti tavaline inimene, aga sulle meeldib küsida miks ja kuidas. Kui ei meeldiks, ei loeks sa üldse raamatuid.

Pikk jutt − sitt jutt, nagu meie vanaemad ütlesid. Fasten your seatbelt and prepare for an accident (kinnita turvarihm ja valmistu õnnetuseks), nagu teatas sildike ühe Tokyo takso kindalaekal. Lähme sõidame, nagu minu hea sõber Hendrik Sal-Saller varsti raadios laulab. Kogu öö on veel ees.

Tagasi üles