Austria teadlased leiutasid raamatupesumasina

Volker Ribitch demonstreerib raamatupesumasinat Foto: uni-graz

Raamatukogud ja raamaturestauraatorid on hästi teadlikud sellest, et raamatud on kaduv nähtus.

Asi on selles, et 1880. aastatel hakati paberit valmistama puidumassist, sisuliselt siis tselluloosist, sest see oli odavam ja toorainet rohkem, kui varem kasutatud kaltsupaberi puhul. Asja häda on see, et aja jooksul tselluloos laguneb ning ühe jääkprojektina tekkiv väävelhape muudab paberi hapraks.

Seni oli selle protsessi peatamiseks lihtne, kuid väga aeganõudev moodus. Raamat võetakse köitest lahti, lehti leotatakse neutraliseerivas lahuses, siis kuivatatakse pressi vahel ning köidetakse uuesti. Kallis ja aeganõudev protsess, mis võetakse ette vaid eriti haruldaste ja hinnaliste väljaannete puhul. Aga ainuüksi Euroopas on ohus üle 40 miljoni arvestatava väärtusega raamatu.

Volker Ribitch Grazi ülikooli keemiainstituudist ning raamaturestauraator Patricia Engel Doonau ülikoolist (Donau-Universität Krems) konstrueerisid masina, mis muudab selle protsessi kiiremaks ning odavamaks. See meenutab mõneti 20-liitrist kiirkeedunõud.

Metallsilindris on eriti madala pindpinevuse ja keemispunktiga lämmastikuga rikastatud lahus, sisaldab magneesiumi ja kaltsiumiühendite nanoosakesi. Raamatud pannakse lahusesse, seade suletakse hermeetiliselt ning survestatakse. Viimane on vajalik selleks, et raamatud üleni ja ühtlaselt neutraliseeriva lahusega kokku puutuksid.

Austria teadusministeeriumi poolt korraldutud testid näitasid, et see protsess ei kahjusta kuidagi trükivärvi ega liimi. Kuna lahuses puudub vesi, ei ole vajalik raamatute hilisem kuivatamine. Prototüüp suudab neutraliseerida kuus taskuformaadis köidet poole tunni jooksul. Teadlased konstrueerivad suuremat mudelit, mis Ribitschi sõnul peaks võimeline olema korraga neutraliseerima sada kilogrammi raamatuid.