Loe katkendit Tiina Laanemi värskest romaanist

Tiina Laanemi romaan «Pildilt kukkujad» Foto: Sidrunid ja Siilid

Kirjastuse Sidrunid ja Siilid väljaandel on ilmunud Tiina Laanemi uusim romaan «Pildilt kukkujad».

Autori kolmas romaan käsitleb ühe perekonna elu ja saatust 20. sajandi pöördelistel hetkedel. Sündmustik hakkab hargnema 1930. aastate Tallinnas, kus kunstiõpinguid alustanud Emilie Sarnet trotsib nii sotsiaalseid eelarvamusi kui ka isiklikke hirme, kuni suur sõda kõike pöördumatult muudab. Loo teine pool ulatub tänapäevani, kus Emmi pojapojad, fotokunstnikud Bruno ja Marvin püüavad jõuda tippu, seistes silmitsi moodsa aja peibutiste ja kompromissidega. Asja ei tee kergemaks naine, kes köidab mõlemat meest.

«Pildilt kukkujad» on lugu vabast tahtest ja selle võimalusi pidevalt ähvardavast tegelikkusest, igavesest küsimusest: miks ja kuidas võidelda, kui jumalad kas naeravad või vaikivad? Kumb valida: kas kutsumus või armastus? Mida õieti tähendab elu, kui teostamata ähvardavad jääda nii ambitsioonid kui ka tunded?

«Tegemist näidendiga sama nime kandva romaaniga, aga mõlemad siiski täiesti eraldiseisva loo ja tegelastega teosed,» ütles laane. «Näidendil ja raamatul on kokkupuutepunkte (sellest ka ühine nimi), aga raamatu näol on tegemist ajaloolise romaaniga, mille tegevus vältab läbi 20. sajandi ning üheks peategelaseks naiskunstnik, kes tegutseb esimese Eesti vabariigi ajal 30-ndatel ja 40-ndatel aastatel ning hiljem tema fotokunstnikest pojapoegade looga.»

Katkend Tiina Laanemi romaanist «Pildilt kukkujad»

Kummivilina saatel maanteele sõites keeras Marvin raadio põhja, otsides sagedusnuppu kruttides muusikat, kuid miski ei sobinud. Nad põrnitsesid aknast välja, lausumata ainsatki sõna. Marvin süütas sigareti, salong täitus peagi ühtlase vinega. Köhima kukkunud Bruno hakkas midagi ütlema, aga hoidis end tagasi ja keris akna alla. Veidi leebunud moega onupoeg sirutas Rumba paki tema poole, kuid Bruno raputas pead. Nad sõitsid vaikides edasi.

Veidi enam kui tunni pärast peatusid nad tuttava maja ees. Seal valitses vaikelu, kedagi polnud näha, ümbrus näis väljasurnud. Ainult üks unine kass magas ukse ees trepil, eemal õõtsus nööril kuivav pesu. Päikeseprillid ninalt tõstnud Marvin vaatas nõudlikul ilmel Bruno poole, too kehitas õlgu, ning enne kui ta midagi öelda jõudis, märkasid nad pikka kasvu kõhna noormeest lähenemas. Kõrend suundus vanaema trepikoja poole, otsides samal ajal midagi taskust. Sealt ilmus välja paber, mida võõras hetkeks uuris. Ta heitis pilgu majanumbrile, noogutas endamisi ja astus uksest sisse. Ühtäkki oli selge, kuhu noormees suundus. Nad kiirustasid sõnagi lausumata võõrale järele.

Koridoris tekkis pentsik olukord: vibalik tahtis neid mööda lasta, aga nemad püsisid tal kangekaelselt kannul. Lõpuks jõuti üheskoos sama ukseni.  

«Keda te siit otsite?» küsis Marvin asjalikul toonil. 

«Ma tulin kuulutuse peale,» vastas nooruk pisut ebalevalt.

«Mis kuulutuse?»

«Selle, kus otsiti mannekeene.»

«Mannekeene? Mis mannekeene?»

«Ega ma ei teagi,» kehitas võõras õlgu. «See oli trepikojas stendile pandud, seal lubati tasu ka maksta.»

Noormees ulatas neile käsitsi kirjutatud paberitüki, millelt paistis tuttav käekiri. Marvin uuris seda lähemalt, vaadates hämmeldunud ilmel Brunot, kes ei osanud muud, kui vaid õlgu kehitada. Et asjasse selgust tuua, olid nad valmis ukse maha lööma. Marvin võttis hoogu, koputas korraks ja lõgistas ka linki, mispeale uks vajuski lahti.

Nad astusid üksteise kannul hämarasse koridori, tundes sõõrmeis kopitust ja lillelist odekolonni, mis tundus pärinevat elutoa diivanil istuva võõra punapäise tüdruku juustest. Tüdruk paistis nende tulekust veidi ehmunud, ta püsis diivanil liikumatult, selg kramplikult sirge ja pilgutas ärevalt silmi.

Toas valitses paras segadus, kõikjal vedeles ajalehti, toolileenidele jäetud riideid, mõned kapiuksed olid lahti. Paistis nagu oleks midagi pingsalt otsitud ning asju edasi-tagasi tõstetud. Keset seda tohuvabohu seisis vana molbert, mida oli aastakümneid keldris hoitud. Molberti ees nägid nad Emmit, aga ta ei teinud neist väljagi, viibides otsekui kuskil mujal. Ta püüdis üht joont paberile vedada, aga silmnähtavalt vabisevad käed ei allunud tema tahtele. Joon läks alatasa viltu. Tumedas kleidis vana naine pidas kehaga meeleheitlikku võitlust, püüdes kätt vägisi paigale sundida, ta alustas üha uuesti ja uuesti ja uuesti, kuid värisevad käed ei teinud temaga mingit koostööd. Ta oli sunnitud neile alla vanduma.

Emmi vajus murtult toolile, jäädes pilguga põrandat puurima. Pliiats kukkus sõrmede vahelt kolksuga maha. Toas valitses rusuv vaikus.

«Mamma, mida sa siin teed?» küsis Marvin peaaegu sosinal.

Emmi ei vastanud, ta tõmbus veel rohkem kühmu ja peitis vabisevad käed kleidivoltidesse, hoides silmi endiselt põrandal.

«Ta tahtis minust pilti joonistada,» selgitas diivanil istuv tütarlaps.

Keegi ei osanud midagi teha ega öelda. Nad kuulsid läbi akna, kuidas õuel haukus võõras koer. Samal ajal hakkas elutoa kell äkitselt nii valjusti tiksuma nagu taoks aeg naelu seina. Tik-tik-tik-tikk... Keegi ei öelnud endiselt ühtegi sõna. Nad julgesid vaevu hingata. Tik-tik-tik-tikk... Bruno tundis, kuidas miski surub raudse haardega tema meelekohtadele. Algav peavalu andis endast märku. Toas nappis õhku. Bruno vaatas abiotsivalt ringi. Kas keegi teeks akna lahti? Kõik seisid liikumatult. Tik-tik-tikk... Seda olukorda kauem talumata astus Marvin paari sammuga Emmi poole, kükitas tema juurde ja võttis tal kätest kinni. Ta paitas mammal käsi, silus tal juukseid ja rääkis temaga vaiksel häälel nagu haiget saanud lapsega. Kuss-kuss, tasa-tasa, pole midagi hullu.

«Ära muretse, me teeme selle pildi ise lõpuni,» lohutas ta mammat.

Vabiseval Emmil õrnalt käsi silitades kordas Marvin uuesti, et kõik saab korda, pole vaja muretseda. Ta kinnitas seda üha edasi, kuni puhkes ise äkitselt nutma.

Pisaraid polnud võimalik peatada, need voolasid suure hooga mööda päikesest põlenud põski. Seda varjata püüdes peitis Marvin näo mammale sülle.

Marvini murdumine oli niivõrd ootamatu, et Emmi ärkas tardumusest ja püüdis end kokku võtta, naeratades vabandavalt kõigi toasviibijate poole. Kohmetud võõrad said aru, et joonistamisest ei tule sel päeval midagi välja. Nad jätsid viisakalt hüvasti, lahkudes kergendust tundes korterist. Toas valitses taas vaikus.

Elutoa lävel seisev Bruno ei suutnud midagi öelda. Ta suu kuivas, käed rippusid abitult, silmad  otsisid toast mingit tugipunkti, jäädes pidama seintele seatud fotodel. Ta nägi tõsise ilmega perekonda ning uhkelt lokitud juuste ja suure tutiga tüdrukut. Bruno uuris pilte hoolega, nagu vaataks neid esimest korda elus, kuigi mamma oli fotodega seotud lugusid talle korduvalt jutustanud, nii et Bruno teadis väga hästi, miks uhke soenguga tüdrukul nii hirmunud pilk oli.

Too paraadpilt tehti Emmist algkooli ajal, sest kardeti, et see jääbki viimaseks. Tema pinginaaber oli difteeriasse surnud ning arst kahtlustas, et Emmilgi on sama tõbi. Just seetõttu viis Paula-tädi ta kiiresti piltniku juurde, et lapsest jääks vähemalt mingi mälestus. Hiljem selgus siiski, et võetud proov osutus valeks.

«Aga sellest jäi mulle hirm sisse,» rääkis Emmi kunagi ammu Brunole. 

«Mis hirm?» uuris poiss tookord.

«Selline hirm, et ma suren enne ära, kui päris elu üldse pihta hakkab.»

«Ja mis siis sai?»

«Ma ärkasin öösiti üles ja nutsin, sest ma nägin unes, et olingi juba surnud.»

«Aga sa ju polnud.»

«Jah, papa tuli mind alati lohutama ning ütles ikka, et kõik läheb hästi, pole vaja muretseda, kõik hea ootab mind veel ees.»

Neil nutustel öödel püüdis papa ennastki veenda, et asjad võtavad peagi parema pöörde. Et kõik ei ole veel lõplikult läbi. Et ka pärast abikaasa surma on võimalik kuidagi edasi minna, kuigi naine tähendas talle siin ilmas peaaegu kõike ja tema varane surm vajutas elule rõhuva pitseri. Üleelatud mure vari püsis visalt nende kodus. Emmil oli sageli tunne, et tiisikusse surnud ema lamab endiselt tagatoa voodis, anudes neilt abi. Neil hetkedel puges ta kiiresti papa hõlma alla, kui too juhtus laua taga ajalehte lugema või paberosse toppima. Nad võisid seal vaikselt nohisedes tunde mööda saata. Teinekord tagus isa temaga tamkat või mängis suupillil lugusid ette. Emmit kutsutigi isa järgi kilusoolaja tütreks. Kleenuke plika hoidis igal võimalusel papa ligi, kuigi too oli õhtuti tihti väsinud, pikad vahetused Lukulluse vabrikus mõjusid kurnavalt. August Sarnet oli hinnatud meister, kelle kohta räägiti kiidusõnu, ta oskas kaladele alati õiges koguses soola ja vürtse lisada.

Õhtuti papat oodates istus Emmi tundide kaupa aknalaual ja joonistas kõike, mida nende korteri aknast võis näha: suuri puid ja naabri kassi, pesuköögi juures askeldavaid naisi ja töölt saabuvaid mehi. Nende vastas asus tehasetööliste maja, mille ees pingil istusid mutikesed ja uksestki sõelus sisse-välja kõiksugu rahvast: Rõngu-eit, Seedri-vanamees, joodik-Vaska, Ojangu-mamsel ja hull-Ants. Eriti põnev kuju tundus vastasmajas elav ennustajamoor, kelle juurde vooris iga päev pinevil nägudega nooremaid ja vanemaid naisi. Kui kundede voolule tekkis vahe sisse, külitas Vera-moor aknal, et tänaval liikuvate inimestega juttu puhuda.

Melu jälgides polnud Emmil kunagi igav, alati leidus midagi, mis vääris paberile jäädvustamist. Mõnikord ajas nähtu teda ka itsitama: näiteks siis kui kojamees-Kaarel oli jälle auru all, juhtides oma kodust elu otse tänavalt, nii et kõik võisid kuulda, mis seisud neil naisega parajasti olid. Teinekord kostis pesuköögi juurest nukrat laulujoru, mis pärines ühelt alatasa kiivas armueluga meremehelt. Emmi jälgis seda kõike otsekui põnevat filmi.

Kord võttis naabritädi papaga siiski jutuks, et laps kõõlub päevade kaupa aknal. Kas tal pole siis midagi mõistlikku või kasulikku teha, et istub lihtsalt jõude ning lööb aega surnuks? Mis inimene niisugusest lõpuks kasvab?

«Tulgu parem palvetundi!» pakkus naabrinaine varmalt.

Tema korteris kogunesid mitu korda nädalas adventistid, et üheskoos laulda ja palvetada, lisaks müüdi võõraste uste taga pühapilte ja piiblisalme. Naabritädi arvas, Emmigi võiks nende seltsi tulla. Papa pilk muutus seepeale karmiks, ta raputas kindlalt pead ja teatas naabrile rangel toonil, et luges noorena piibli isegi kaks korda läbi, aga pärast naise surma ei taha ta sellest enam midagi kuulda. Ka kirikusse ei kavatsenud ta oma jalga enam tõsta.

Hiljem omavahele jäädes lisas papa, et usuhulludest tasub eemale hoida, need on puhta napakad. Naabri juures kogunevad adventistid olid isegi toidust loobunud, et sulgkergena otse taevasse tõusta. Las laps parem joonistab, kui et selliste poolearuliste kampa satub, arvas August Sarnet pahuralt turtsudes.  

Laps unustaski end tundideks valge paberi ja söetüki seltsi. Ta käed ei püsinud kunagi paigal. Ikka sirgeldasid need midagi, mis silmale huvitav tundus. Isegi haigevoodis lamades hoidis Emmi joonistusplokki käeulatuses, et laelaudadele ilmuvaid mustreid või veidraid nägusid paberile püüda.

Ometi oli miski ta käed lõpuks peatanud. Emmi harjus hoidma käsi sügaval taskus. Võõrastega kohtudes või rääkima asudes surus need kohe päris taskupõhja, nagu otsiks sealt õmbluste vahelt sobilikke sõnu. Tema sõrmed olid muhklikud ning pisut konksus. Mõnikord paistis, et Emmi lausa võõristas oma käsi.