/nginx/o/2013/07/05/1875372t1hc53d.jpg)
/nginx/o/2011/02/16/517230t1he179.jpg)
Riigi kultuuripreemiate komisjon tegi eile valitsusele ettepaneku määrata üks tänavustest preemiatest pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest koorijuhile ja pedagoogile Tiia-Ester Loitmele (77).
Ellerheina teine ema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiia-Ester Loitme on 41 aastat juhatanud tütarlastekoori Ellerhein, algul asutaja Heino Kaljuste kõrval, 1989. aastast peadirigendina. Selle kooriga on Loitme võitnud kõik võimaliku Gustav Ernesaksa koorimuusika auhinnast Grammyni ja Jaapani Tõusva Päikese ordenini.
Saavutuste hulgas on üld- ja koolinoorte laulupidudel nii laste- ja naiskooride kui ka üldjuhtimine, 20 aastat muusikaõpetamist Tallinna inglise kolledžis ja muusikaõpikute koostamine Heino Kaljustega.
Trofeekapp on Loitmel vimplitest, karikatest, märkidest ja ordenitest pungil – aasta naisest aasta õpetajani, vahele Valgetähe teenetemärgi III klassi teenetemärk –, elutööpreemia oli puudu.
Loitme on tuntud otsekohese, täpse, terava ja vaimuka ütlemise poolest. Kas on õnnis hetk, sai küsitud.
«Kõik on tehtud. On saadud kõrgeid auhindu, mis ei ole rahalised, ja neid ebarahalisi on tõesti riiulid täis. Sellepärast on uskumatu üllatus, et on mõeldud sellele, et elutöö on rahaline,» kommenteeris ta. «Kõik maailma hädad on sellest, et keegi oinas on välja mõelnud raha, ja mul on au osale maailma rahast ots peale teha, ma tapan selle raha kohe, nii kirjutagi.»
Ei ole oodata siiski briti bändi KLF laadis rahapõletamist (1994. aastal miljon naela – toim), vaid Loitmel on unistus, millel rahata oleks «hambad», aga mille laureaat jätab saladuseks.
«Elu hakkab ju lõppema, ja poolviimasel minutil ma jõuan selle veel teoks teha. Kümmet külmkappi ma ei vaja, lõhki ma end ei söö, autot ma ei taha, bemari andsin ka ära, ja kujutan ette, et minu roosad dirigeerivad sõrmed isegi ei puuduta seda raha. Issand, kui tore, et internetis saab ülekandeid teha.»
Kui tihti tuleb Loitmele vastu inimesi, kes ütlevad tere, aga keda ta ei tea, sest ei saa ju tunda kõiki tuhandeid, kes on laulnud Ellerheinas või laulupidudel või õppinud tema käe all?
«Kõik kohad on neid täis. Ja ma ei tunne kõiki ära, aga loomulikult nad tulevad ise ütlema, et on kooris laulnud,» vastab naine. «Ei ole nii, et põrkume üksteisest eemale! Ja siis ma uurin neid, ja vaatan, et naeratus on sama, mis noorest peast, ripsmed on samad, varbad on samad, ja ma tunnen nad ära.»