/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2011/02/16/517235t1h8465.jpg)
Riigi kultuuripreemiate komisjon tegi eile valitsusele ettepaneku määrata üks tänavustest preemiatest pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest filmilavastaja Rein Raamatule (79).
Joonisfilmi seemendaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilma Rein Raamatuta poleks ka Priit Pärna, Mati Kütti, Janno Põldmat või Heiki Ernitsat. Ja ilma nendeta poleks jälle praegust joonisfilmi.
Nii kirjutab Chris Robinson oma Eesti animatsioonist jutustavas raamatus Rein Raamatu tähendusest kõneledes. Ega siia olegi midagi lisada. 1971. aastal rajas ta Tallinnfilmi stuudio juurde eraldi joonisfilmigrupi, praeguse Eesti Joonisfilmi eelkäija, mida ta juhtis ligemale 20 aastat.
«Raamat kutsus,» on näiteks Priit Pärn võtnud lakooniliselt kokku selle, kuidas ta animatsioonimaailma sattus, esialgu kunstnikuna.
Oli huvitav aeg. Filme hakkasid joonistama Leonhard Lapin, Jüri Arrak, Aili Vint, Kaarel Kurismaa, kirjutama Paul-Eerik Rummo ja Toomas Kall, helindama Lepo Sumera, Rein Rannap ja Eino Tamberg. Peamise väljundina ei nähtud enam õpetlikku lastefilmi, millega tol ajal animatsiooni seostati, vaid tõsist, ühiskonda mõtestavat kunsti.
Raamatu enda taktikepi all valmisid sellised tähtteosed nagu tugeva rahvusliku koloriidiga «Suur Tõll» ja «Põrgu», mida Nõukogude Liit küll kuigi heal meelel oma rahvale ei tahtnud näidata, ent mille paistel oli end siiski mugav rahvusvahelistel festivalidel progressiivse riigina eksponeerida.
Praegu, kui peagi tiksub täis 80 eluaastat, väntab Raamat jätkuvasti filme, tema kontol on 25 kultuuriloolist portreefilmi, mis jäädvustavad peamiselt siinseid kunstnikke. Mullu oli esilinastusi koguni kolm, filmi sisse said pandud Jaan Manitski, Siima Škop ning Jaan Vares. Mõttes mõlgub film skulptor Tiiu Kirsipuust.
«Kõik pilgud on suunatud ette-, mitte tahapoole,» räägib ta. Aga tunnustuse üle on tal ometi väga hea meel.
«Olen aktiivsest elust ju tagasi tõmbunud, teen omaette neid filme ja eriti seltskondlik ei ole – ka minu praeguse tegevuse suhtes on valitsenud pigem vaikiv heakskiit, tulemustest pole ajakirjanduses just kuigi palju kirjutatud,» tunnistab Valklas elav Raamat ise.
Tagasi vaatama on ta siiski sunnitud – valmimas on tema elulooraamat, autoriks Kristel Schwede. Ja loodetavasti jõuavad peagi publiku ette ka vanameistri animapärlid «Kilplased», «Suur Tõll» ja «Põrgu», mille restaureerimine on lõpukorral.