Kahe kuu pärast, 30. aprillil avab Tallinnas Skoone bastionil uksed üks omapärane teater – NO99 Põhuteater. Kuigi teatrimaja projekteerivad arhitektid büroost Salto, kuulub mõte ruumilisest installatsioonist Skoone bastionil, kus muu hulgas oleks võimalik ka kaasaegset kultuuri tutvustada, teater NO99 kunstilisele juhile Ene-Liis Semperile.
Kuid Skoone bastionil ei näe ainult head teatrit. NO99 inimeste idee kohaselt tekib Tallinna viieks kuuks avalik ruum, kus putkade, šašlõki või ökokaupadega okupeeritud ala asemel saavad inimesed pikutada võrkkiiges, laenutada raamatuid või ajakirju, mängida malet ning lapsed hullata mänguväljakul. Lisaks pakub huvitavaid elamusi Hendrik Kaljujärve ja Martin Pedaniku koostöös loodud Human-to-bird translator – aparaat, mis moondab inimkõne lindude keeleks.
Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 kaasabil sündiv Põhuteater on ja jääb ainukordseks sündmuseks, sest isegi siis, kui Põhuteater osutub menukaks, ei elustata Tiit Ojasoo sõnul Põhuteatrit sellisel kujul enam kunagi. «Aga idee tarbimisvabast linnaruumist, kus pakutakse valitud palu etenduskunstide laialt põllult, elab ehk ikka edasi,» loodab Ojasoo.
Teater NO99 juht Tiit Ojasoo, miks just põhust teater?
Sest põhk on tunduvalt elusam, ilusam, assotsiatsiooniderohkem, energiasäästlikum ja mugavam ehitusmaterjal kui näiteks kivi. Ja lisaks on põhust võimalik ehitada ajalik hoone. Miski, mis püsib vaid teatud aja, et ta seejärel taas osadeks lahti võetaks ja ära viidaks.
Millistele põhimõtetele toetudes te programmi koostasite?
Algfaasis sõnastasime mitu erinevat ideoloogiat, kuid lõpuks jäi üks ja kõige lihtsam: kutsume esinejaid, kes meile endile on väga meeldinud. Lähtusime muidugi teatri formaadist, kuid kuna kaasajal liitub teatriga niivõrd palju kõrvaldistsipliine, võtsime ka nemad kampa. Nii ongi programmis heli- ja ruumiinstallatsioonid, teatrilavastused, tantsuetendused, mono-ooper jne.
Kui raske või kui kerge oli Põhuteatrisse esinejaid meelitada? Mis oli see nn rosin?
Põhuteater ise oligi. Esinejad või nende produtsendid haakisid ideega kohe, nende jaoks tundus see heas mõttes väga jabur idee. Nii mõnelgi puhul saime ära kasutada ka isiklikud kontaktid ning ühe lavastuse puhul on tegemist vahetustehinguga, kus meie lubasime anda vastutasuks gastrolli Berliinis. Aga Alain Plateli kompanii Les ballets C de la B jõuab siia tänu sellele, et nende produtsendile meeldis üks NO99 lavastus ning ta tegi ise kõik selleks, et siia tulla. Me ise enam ei lootnudki, et meil säärase trupi peale hammas võiks hakata.
Palun tooge välja mõned esinejad, keda teie soovitate näha.
Kõiki. Tõesti: kõiki.
Eestlaste osalus Põhuteatri programmis on üsna napp, alustate aastaid riiulis oodanud «Hirvekütiga» ja lõpetate Kasari-Uusbergi ooperiga, vahele jääb Hendrik Kaljujärve heliinstallatsioon ning Türnpu-Kolditsa-Klemetsi-Uusbergi soome-ugri lavastus. Lisaks siis avamine ja lõpetamine. Miks just selline valik?
Algul oli eesti asju rohkem plaanis, näiteks lootsime NYYD Ensemble’i kutsuda, aga kuna Eesti kultuuripoliitika tõttu on nad pillid kotti pannud, oleks see läinud väga keeruliseks. Türnpu-Klemetsi projekti mõtteruum moodustab väga laheda vastukaalu mõnedele über-kaasaegsetele lavastustele, ja kui on võimalik etendada keset põhku tuntud eksperimentaalmuusiku ooperit, siis peab võimalusest haarama.
Hendrik Kaljujärvele tegime me ise ettepaneku. Viis, kuidas ta helidest, teatrist ja maailmast mõtleb, on teatrit väga tugevalt toetanud, ja tundus, et ta võiks nüüd ka soolot panna. Need on kõik uued asjad ja põhinevad tegelikult vaid usaldusel kunstnike vastu. «Hirvekütti» oleme aga tahtnud juba paar aastat uuesti mängukavva võtta, et näha, mil moel näitlejate mäng ja lavastuse kontekst on muutunud. Teatavasti on «Hirveküti» loos tegelased n-ö enne ja pärast olukorras, ajaline perspektiiv annab ka neile selle võimaluse näha, mis sai «pärast». Repertuaari me seda siiski ei võta, Põhuteatris antakse päris viimased etendused. Lahkumise ilu.
Lisaks nimetatutele saab näha ka Tartu Uut Teatrit, kahtlemata oodatud gastroll Tallinnas.
Rahvusvahelise ja eesti programmi tasakaalu määras suuresti ära eelarve, tegelikult oleks tahtnud oluliselt rohkem rahvusvahelisi truppe kutsuda, sest lisaks sellele, et kultuuripealinna eesmärk on Eestit ja selle kultuuri kõigile ettesattunuile müüa, võiks säilida ka võimalus, et kohalikud inimesed saavad inspiratsiooni sellest, mida väljaspool tehakse.
Ja ega meie trupp käed rüpes istu – läbi terve suve on käimas proovid uue lavastusega, mis esietendub septembris ja kus trupis on lisaks NO99 näitlejatele ka inglise ja saksa ametivennad.
Mida näeb NO99 Põhuteatris?
Skoone bastionil 30.04 – 30.09
• «Cherry Orchard»
2009. aasta mais siirdus Kristian Smeds koos rühma Leedu teatriinimestega Vilniuse lähedal asuvasse vanasse suvemajja, et proovida üles leida «Kirsiaia» tänapäevane idee. Lavastust on soovinud mitmed festivalid ja suurteatrid üle kogu Euroopa näidata, kuid siiani on seda mängitud vaid mõni kord Vilniuse lähedal vabas õhus. Kuid sel suvel, üksainuke kord, etendub «Kirsiaed» Viinis Wiener Festwocheni raames. Ja Põhuteatrisse tehakse sellest otseülekanne.
• «Siren»
«Siren» on Ray Lee hüpnootiline, meditatiivne ja kaasaegne heliinstallatsioon, mis on samas ka visuaalne teater.
• «Life & Times Episode I»
Nature Theatre of Oklahoma on ilma kahtlusteta Ameerika Ühendriikide üks olulisemaid kaasaegseid teatritruppe. «Life and Times» põhineb tavaliste inimeste telefonikõnedel, mis kestsid kokku 16 tundi ja mille jooksul rääkis üks väga punk vanainimene ära oma eluloo.
• «The Lower Depths»
Kõik, kes vähegi teavad Euroopa teatriskeenet, teavad ka Leedu lavastajat Oskaras Koršunovast. Kujundlik. Täpne. Hingestatud. Psühholoogiline. Erakordsed näitlejatööd. Umbes sääraseid sõnu kasutatakse tema lavastustest rääkides. Ja selline on ka «The Lower Depths».
• «Am Beispiel des Hummers»
NO99 sõnul oli mitu põhjust Berliini Volksbühne lavastusse «Am Beispiel des Hummers» kutsumiseks. Sest David Foster Wallace’it peetakse kaasaegse ameerika kirjanduse olulisimaks nimeks. Või lavastus ise, või legendaarne Sir Henry klaveritaolisel asjandusel mängimas... Kuid peapõhjuseks oli Samuel Finzi, 44-aastane bulgaaria päritolu näitleja, kes on teater NO99 trupi ja lavastajate lemmiknäitleja.
• «Mütter, Väter, Kinder»
Ühes oma sõnumis ütles lavastaja Sebastian Nübling lihtsalt: «Suurte geeniuste põlvkond on läbi saanud. Nüüd on teatris olulised need, kes räägivad lugusid lihtsate inimeste eludest, mida elatakse täna.» Seda teeb ka «Mütter, Väter, Kinder», kasutamata rääkimiseks ühtegi sõna
• «Kaks teist ja üks – soome-ugri mängud»
Anne Türnpu – Eva Klemetsi «Kaks teist ja üks» on lavastus soomeugri näitlejatega, kes oskavad veel oma keelt ja tunnevad oma traditsioonilist kultuuriruumi.
• «Kitchen»
Kümmekond aastat tagasi saksa ja briti tudengitest sündinud trupi Gob Squadi lavastuse aluseks on Andy Warholi film «The Kitchen».
• She She Pop «Testament»
Teatriteadlaste ja nende isade lavastatud «Kuningas Lear», tulemuseks vaimukas, isiklik ja kontseptuaalne lavastus.
• «Katuselt»
Jarek Kasar on teinud ooperi, millesarnast varem pole nähtud. Sest milline ooper oleks säärane, mille kohta võib kirjutada: «Ooper räägib üksildusest, mehe ja naise vahelisest sõprusest.» Libreto autoriteks Jarek Kasar ja Uku Uusberg, viimane ka lavastab. Laval kuuleb-näeb lisaks nimetatud meestele ka Hannaliisa Uusmad.
• Lisaks veel: NO99 «Hirvekütt», improviseerija Fred Firth, näitleja Rasmus Kaljujärve ülestunnistus, Ene-Liis Semperi installatsioon, Torres Guerrero ja Lucas Racasse mais Londonis Rosebery Avenue’l esietenduv tantsulavastus, kunstilise kompanii 1024 Architecture installatsiooni, NO99 helikunstniku Hendrik Kaljujärve spetsiaalselt Põhuteatrisse loodavad helimaastikud jpm.
Täpsem kava: pohuteater.no99.ee