Prillikino pole vaid «Avataride» päralt, jutlustab Arko Okk

Arko Okk Foto: Max Golomidov

Rahvusvahelisest pressist kostab viimastel nädalatel huikeid, nagu laiendaksid äsja Berliini festivalil esilinastunud Wim Wendersi tantsufilm «Pina» ja Chauvet’ koopamaalingute jälgedes uitlev Werner Herzogi dokumentaal «Unustatud unistuste koobas» 3D- ehk prillikino piire – on ju viimast seni seostatud pigem animatsiooni või «Avatari»-suguste spektaaklitega.

See on ilmne ülekohus Arko Oki suhtes, kes toob homsest siinsete prillikinode ekraanidele veel ebatavalisema kombinatsiooni, Lennart Meri portreefilmi «Monoloogid 3D» – minimalistliku kultuuriloolise dokumentaali, mis vaatleb Eesti presidendi elu ja saatust tema põlvkonnakaaslaste pilgu läbi.

Mida annab kolmas mõõde juurde sellisele filmile? Tähendab see seda, et tulevikus võetakse kõik filmid üles sellisena? Kas prillikinol pole enam tõesti mingeid piire?

«3D on tänapäeva filmikeel – mitte efektid, vaid esteetika,» väidab «Monoloogide» autor Arko Okk ja lisab: «Ma ei tea ühtki põhjust, miks peaks 21. sajandil tegema ükskõik millist filmi 20. sajandi esteetika järgi. Filmikunst on kogu oma ajaloo jooksul üritanud saavutada kohaloleku efekti, püüelnud kahemõõtmelisel tasapinnal kolmemõõtmelise illusiooni taasloomise poole. Ja 3D, mis on oma arengus sammu võrra edasi astunud, annab sellise võimaluse. Juba Wim Wenders ütles, et usutav muutub nüüd veel usutavamaks.»

Ent nagu kinnitab Okk, haakub uue, kolmemõõtmelise esteetikaga ka Lennart Meri isik. «Meri oli ise suur visionäär, suur artist. Usun koguni, et kui tal olnuks selline võimalus, võtnuks ta ka kõik oma filmid üles 3Dna. Tundus, et just viimasega pääseb talle sammukese lähemale, et see peegeldab tema mõttemaailma, sidet mineviku ja tuleviku vahel.»

Muide, kolmemõõtmelisusele viitab ka filmi ingliskeelne pealkiri «Man who lived in ­three-dimensional time» ehk «Mees, kes elas kolmemõõtmelises ajas». Selle alt leiab filmi ka Berliini festivali turult, mille lettidelt pakutakse praegu ühtekokku 25 prillifilmi, peamiselt küll efektidele üles ehitatud žanrites. «Miks see nii on, pole küsimus mulle,» kostab ta äsja Berliinist naasnuna.  

Prilliusku Okk on ka seda meelt, et ajal mil igaüks võib kätte võtta kaamera, tähendab prillikino koguni professionaalse kinematograafia taassündi, renessanssi. Ka võimalust ise midagi uut avastada. Et selle puhul tõusevad jälle au sisse traditsioonilise filmitegemise oskused.

Ainuüksi see, kuhu ruumilise pildi puhul vaataja tähelepanu fokuseerida, nõudvat põhjalikke teadmisi, sest 3D-pilti vaadatakse teistmoodi kui 2D-pilti – kui viimase puhul on vaataja vaba valima, millele parasjagu keskenduda, siis 3D puhul on see valik piiratum, tähelepanufookust on võimalik täpselt suunata.

Ühesõnaga, autor peab enne mõtestama, milliseid rõhuasetusi ta oma filmis teeb, montaažiga ei saavat hiljem midagi parandada. «3D on nagu sõel, mis isetegevuse paljastab,» rõhutab ta.

Üha vähem piiravat Oki sõnul 3D-filmi tegemist ka kallis või ebamugav tehnika. Kompaktne, kaht pilti sünkroonselt salvestav digitaalne 3D-kaamera, millega on üles võetud ka «Monoloogid», pole suurem kui vana VEFi transistor ja kaalub vähem kui seitse kilo.

Vennad Kaur ja Kaspar Kallas, kes selle välja töötasid, on praeguseks lennanud rahvusvahelisse filmindusse, Kaspar Kallas oli osaline ka Werner Herzogi 3D-filmi «Unustatud unistuste koopa» väntamisel.

«Võimaluste puudumise taha ei tohiks enam keegi pugeda. See on mõtteviisi ja tahtmise küsimus,» võtab ta prillikino tuleviku kokku.

«Monoloogid 3D» linastub sellest reedest Tallinna kobarkinodes Solaris ja Coca-Cola Plaza.