On ju kena, kui sulle juba õhtul pakutakse homset lehte homsete uudistega. Olen seda kohanud mõnigi kord Berliini tänavatel. Aga eks üritata sedasama ju tänavuse Berliini filmifestivali kinosaalideski.
Homne leht, aga üleeilsed uudised
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleks isegi nagu loogiline näha siin uuemate, homme tooni määravate suundumuste esimesi ilminguid. Mis seal siis veel 3D tulevikuperspektiividest rääkida! Terve pühapäev kulgeski siin 3D tähe all, kui Berlinale Palasti esindusekraan oli kolme 3D-filmi päralt.
Wim Wendersi «Pina» pole pelgalt «esimene Euroopa 3D, vaid on suisa maailma esimene arthouse-3D», väidab nimetatud taiese pressiheft süüdimatult. Kogu ažiotaaž 3D ümber tuginebki väitele, nagu poleks midagi sellist ealeski varem olnud. Kuigi 3D ajalugu ulatub elementaarselt enam kui saja aasta taha 1890ndatesse (stereopildid, ka frivoolsevõitu sisuga).
Toona küll valdavalt alles liikumatud, ekspluateerisid need ühtviisi järgnevate filmikatsetustega meie nägemismeele binokulaarsust (sama objekti jäädvustamine samaaegselt kahest vaatepunktist, nii saadud kaksikkujutise abil ruumilisuse illusiooni tekitamine).
Uut innustust leidsid 3D katsetused 1950ndatel, ent värske konkurendi TV seljatamiseks piisas siis laiekraanistki. Muide, laiekraanist. See leiutis oli juba 1930ndatel olemas. Aga siis sai niigi hakkama, polnud mõtet-vajadust raha välja käia.
Mis kuidagi ei tähenda, nagu põhivoolu muuvi ei usuks uutesse tehnoloogiatesse, nende imelisse, n-ö viagralisse toimesse. Ainult et mahukateks investeeringuteks tuleb eelnevalt piisavalt käpuli olla. Nagu Warner Bros. 1920ndatel enne oma «Džässilauljat» ja esimese helifilmi võidukäiku.
Ei hakka siin lugejat pikemalt 3D ajalooga koormama. Üksnes üks täpsustus veel. Nimelt on 3D puhul meil põhjust iseendki meeles pidada – 1977 valmis Elbert Tuganovi stereonukufilm «Suveniir», esimene toonases NSV Liidus.
Et kogu 3D krempel nüüd arvutisse on kolinud, ei tee seda veel kuidagi «homselisemaks».
Ei peatu siin pikemalt Kuldkarule pretendeerival animal (Michel Ocelot «Öölood»), kus kogu aur oli 3D peale läinud. Anima ise, st tegelaste liikuvus, liikuvuse karakteersus ja väljendusrikkus ei pakkunud midagi erilist, meie anima on lihtsalt parem.
Pina Bauschi tantsuteatrit püüdev film pani mõtlema, aga mitte niivõrd filmi enese üle (kohati oli isegi piinlik vaadata), kuivõrd rohkem hoopis teatri ja filmi erisuste üle. Et teatri fluidum, elus näitleja hic et nunc, jääb ka 3D puhul saavutamata.
Revolutsioon filmi algaegadel, mis seisnes filmitava tegevuse jälgimises erinevatest vaatepunktidest ja kaamera liikuvuses, vabastas meid teatrisaalis ühe kindla koha peal istumise tundest. Nüüd tekib aga pigem vastupidine efekt.
N-ö saali ulatuva pildi kiuste tajun praeguse 3D puhul jälle sedasama seotust, ahistatust filmi konkreetse kadreeringuga. Sest ruumilisuse illusioon tekitab hoopiski soovi ise selles ruumis liikuda, ise valida, mida vaatan, kui lähedalt-kaugelt.
Werner Herzogi 3D dokumentaal «Unustatud unistuste koobas» rääkis Chauvet’ koobastest Prantsusmaal ja sealsetest koopamaalingutest. Mis olla maailma vanimad, ligi
30 000 aastat vanad. Milles on küll kaheldudki, aga see pole praegu tähtis (ütlen vahemärkusena, et documentary asemel mockumentary’na, st müstifikatsioonina meeldinuks Herzog ja 3D vahest rohkemgi).
Küsimus, milleni Herzog valge albiinokrokodilli seltsis tahes-tahtmata oma filmis jõuab, on ülimalt lihtne – mis sundis meie kauget esivanemat neid pilte looma?
Tõesti, mis on see sisemine sund, mis õigustaks meie praeguseidki pilte, olgu need kogunisti või 3D?