Kahekõne Suure ja Väikese Tsooni vahel

Arvo Pesti Foto: Tairo Lutter

Vabadusvõitleja Lagle Parek leiab, et Arvo Pesti ja Olavi Pesti «Kirjad vennale» on ülimalt oluline raamat.
 

Head sõpra Arvo Pestit ei ole enam meiega. Ta jõudis viimaste aastatega kokku panna aga kaks raamatut ja sellest on mul siiras rõõm.

Mu ees nad ongi. Arvo Pesti uurimus «Dissidentlik liikumine Eestis…» ja vendade Pestide «Kirjad vennale», ja järsku ma sain aru, kui vajalikud nad koos – just koos – on. Neid kahte lugedes saad õieti aru, millised olid need okupatsiooniaja viimased paarkümmend aastat.

Paks roosa raamat, millesse on põhiliselt kogutud KGB koostatud süüdistusmaterjalid, peegeldavad vastupanuliikumisest osavõtjate elu ja tegevust läbi gebistide silmade, aga Arvo ja Olavi kirjavahetus peegeldab kahe venna, kellest üks on poliitvangina vangilaagris, huvisid, mõtteid ja tolleaegse kultuurimaastiku peegeldust ajakirjanduses.

Kahekõne Suure ja Väikese Tsooni vahel, möödunud sajandi kaheksakümnendatel. Nii tahaksin pealkirjastada Arvo ja Olavi Pesti raamatu «Kirjad vennale». Muidugi on see ühele 180-leheküljelisele raamatule liig pikk pealkiri, aga hästi ammendav.

Vendade Pestide raamat on lihtsalt suurepärane ja pealegi autentne tolle aja peegeldus napis vormis. Pole seda teksti kohendatud tänase päeva jaoks ja nendele, kes selles ajas meie kultuurimaastikul tegutsesid, on see tore meeldetuletus. Naera või nuta, mõlemat võib ja on põhjust.

Raamatus on Suures Tsoonis viibinud vennalt Olavilt 18 kirja ja Väikeses Tsoonis kirju kirjutanud Arvolt 12+2 kirja, kaks on salaja Patareist välja toimetatud ja kohe tuntavalt teises võtmes kirjutatud.

Muidugi on nad ka esimesed kirjad. Arvo kirju on vähem, sest range režiimiga karistus lubas ühes kuus saata vaid kaks kirja ja kui sul on abikaasa, ema ja sõbrad ka, siis on see ühele isikule määratud kirjade hulk piiratud.

Inimestele, kes pole ise tolleaegne poliitvang olnud või pole olnud nendega lähedalt seotud, on nendes kirjades mõndagi arusaamatut. Näiteks algab iga kiri kirjade üleslugemisega – kellelt saadud ja mis kuupäeval – ning ka enda saadetud kirjadest teadustamisega.

Üks KGB taktikaid oli ju see, et vangid tunneksid end mahajäetuna ja laagritesse jõuaks võimalikult vähe informatsiooni. Kirjad aga oli selge teade, et sa pole unustatud. Kuid oli juba aeg, mil maailm jälgis NSV Liidus toimuvat teraselt ja inimõigused kuulusid erilise tähelepanu alla.

Kirju, mille liikumist polnud võimalik jälgida, nummerdamata kirju, toimetati kõrvale, kas toimikusse või prügikasti, seda ei tea, aga need jõudsid haruharva adressaadini. Vangi kaebused kirjade kadumise kohta jõudsid aga läände ja see polnud KGB-le soovitatav. Kirjad pidid ikka liikuma. Siit ka pidev saadetud kirjade teadvustamine, sellega kaitsti kirjavahetust.

Selles kirjavahetuses peaaegu puudub eraeluline aspekt, mis polnud põhjustatud mitte ainult kirjakirjutajate intellektuaalsetest lähtepunktidest, vaid olukord nõudis seda. Mida vähem KGB «hoolealune» oma isiklikku elu avas, seda vähem oli ta haavatav.

Mul on hästi mällu talletunud meie perekonna arsti Hans Laja jutustus sellest, kuidas ta eeluurimise ajal 1941. aastal istus ühes kambris endise haridusministri, kindralmajor Aleksander Jaaksoniga. Hans oli õppinud siis reaalgümnaasiumis ja kui hakati maha võtma Vabadussõja monumenti kooli eest , asusid poisid seda kaitsma, loopides «töötegijaid» tindipottidega.

Oli veel ja kaua veel tindiaeg! Nii sattuski noormees Patareisse. Jaakson oli õpetanud poissi, et ellu jääd ainult siis, kui hoiad vaimu värske, ja nii ta asus Hansule õpetama prantsuse keelt. Õpiti hoolega. Hans tuli tagasi, Jaakson mitte, ta hukati 1942. aastal Vjatka vangilaagris. Kui ma seda kuulsin, siis olin veel vanglakogemuseta.

Möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate poliitvangid olid juba väga hea ettevalmistusega, teadsid, mis on oluline, et ellu jääda ja veel peale selle ka inimeseks jääda. Vendade Arvo ja Olavi kirjavahetus sellest ajast on väga näitlik. Pidev arutelu Eestis toimiva kultuurielu üle.

Mäletan oma kogemusest, et Eesti NSVs polnud kunagi nii palju aega ega ka tahtmist ja huvi lugeda ajalehti ja ajakirju kui vangilaagris. Kogu probleem oli aga selles, et oma – Eesti sündmusi – polnud kellegagi arutada. Kui nüüd mõtlen nendele päevadele, siis tundub, et see oligi kõige raskem. Muidugi võib see ka olla vaid tagantjärele ilutsemine.

Arvo oli vaimselt tubli, püüdis hoida vaimu erksa ja tegi pidevalt tööd enda harimisega, aga tema tervis oli nende olude jaoks kehvavõitu; ta küll kurdab kirjades nagu möödaminnes, et küll süda jukerdab, küll muidu on kehv enesetunne, aga tegelikult oli asi tõsine. Koju jõudis Arvo väga kehvas seisus.

Oma mõtiskluse nendest aegadest ja Arvo-Olavi raamatust lõpetaksin aga lõbusamalt. Kui minult on küsitud, millal sain aru, et Nõukogude impeeriumil on lõpp, olen alati vastanud, et siis, kui 1986. aasta kevadel toodi meie tsooni söögiks värsket kapsast.

Olime aastaid nõudnud, et kapsas toorena kohale toodaks, ja ikka oli see olnud lootusetu võitlus! Nüüd loen, et ka Arvo märgib oma kirjas vennale 16. juunil 1986, et hiljuti oli neile toodud värsket kapsast.

On ikka olnud ajad ja mitte väga ammu, kui värske kapsas on olnud poliitiliste muutuste indikaator!

Raamat

Arvo Pesti, Olavi Pesti
«Kirjad vennale»
Toimetaja: Siiri Ombler
Ilmamaa, 2011, 190 lk