Robert Redford tantsib päikesega

Foto: Repro

Robert Redfordi näol on õnnis igavene naeratus. Ei, ta ei ole surnud. Äsja on lõppenud Sundance’i filmifestival – nii alustab oma reisikirja Sõpruse kino pidaja ja Postimehe kultuurivedur Indrek Kasela.

Kõik õnnestus juba 27. korda, ameerika sõltumatu film elab, Sundance’i positsioon indie-filmide Mekana on kõigutamatu, rahvast ja staare oli murdu. Tegelikult peaks naeratama hoopis Tiina Lokk, mitte Robert Redford, sest PÖFF pani Sundance’ile 18 000 vaatajaga ära. Aga Redford ei tea, kes on Tiina Lokk ja PÖFF, ning naeratus tema näol särab edasi.

Lause Have a nice trip, sir! saatel ulatab Salt Lake City kullipilguline linnakauboi mulle RV võtmed. Recreational Vehicle ehk automaja võtab kokku ameerika hinge. Kodu peab olema mobiilne, sest Metsik Lääs vajab vallutamist, liikuda tuleb edasi ja edasi.

Logisev hobuvanker on edasi arenenud mitme toa, konditsioneeri, mikrolaineahju, duši, DVD-mängija, külmkapi ja pesumasinaga monstrumiks, mille kapoti all möirgab kuueliitrine veoautomootor.

Tuhanded ja tuhanded ameeriklased sahmivad igal aastal mööda maad sellistega ringi, mõnel slepis suur džiip, millega teha luureretki Tallinna linnahalli suurustesse kaubanduskeskustesse või sõita keset kõrbe lillekest imetlema.

Vaeste-Tiskre asemel elavad ameeriklased treileriparkides, kus automajale pannakse tellised alla ja kasvatatakse üles nii mõnigi põlvkond. Räppar Eminemgi on treileripargi kasvandik.

Milleks kõik eelnev? Ei, mul ei olnud vaja sulanduda amerikaanasse. Proosaline põhjus seisnes selles, et kui Robert Redford ja tema semud hakkasid filmifestivali korraldama talle kuuluvas minisuusakuurordis, ei aimanud nad, et sellest saab maailma tähtsaim sõltumatu filmi festival.

Seega olid Otepää-suuruses linnas hotellide hinnad laes ja kõige odavam tuba maksis 400 dollarit öö eest. Valida oli telgi ja külmumise või taskukohase automaja vahel. Bensiinijaamast 160 liitrit Eestist kolm korda odavamat bensiini (Bushid ja Cheneyd, et teil Iraagi jaoks ikka pomme jätkuks, et nafta hind madal püsiks), pakk filtrita Camelit, kaheliitrine kohvitops kaasa ja sõit Salt Lake Cityst Sundance’i võis alata.

Salt Lake City on eestlastele tähtis linn. Mormoonide pealinnas on enamik meist suurde raamatusse kirja pandud, et kui viimnepäev käes, ei jääks keegi põrguväravate vahele. Ja Veerpalu sõitis sealsetel olümpiamängudel nii kiiresti, et saabus tagasi kullakoormaga.

Salt Lake City asub orus, mida katab pidev sudukiht ja ümbritseb tehaste vöö. Mormoonid enam mitut naist ei pea, aga tööd teevad selle võrra rohkem. Äri käib seal muljetavaldaval tasemel.

Miks nad nii jumalast hüljatud kohta kolisid, ei tea, vist tahtsid tõestada jumalale, et nad peaksid tänu oma visadusele eelisjärjekorras paradiisi pääsema. Poolsada kilomeetrit eemal algavad aga mäed ja mägede taga tantsib päike.

Algne festival toimus sõna otseses mõttes suusalifti kõrval asuvas puuhoones. Tõeline kolme karukese maalilisus – mägioja, kõrged puud, lumised mäed. Redford oli sinna ostnud suusakuurordi ja Hollywoodile vastukaaluks hakanud korraldama oma väikest festivali.

Ameeriklased on väga sportlikud ja mis võiks olla veel meeldivam, kui hommikul suuskadega mäest alla lasta ning pärast filme vaadata ja mõttekaaslastega kamina ääres burbooni mekkida.

Ei ole ime, et festival sai populaarseks nii puruvaeste uustulnukate kui ka Hollywoodi mõjukate seas ning laienes kõrvalasuvasse Park City linnakesse.

Üks reegel kehtib siiani Sundance’is, mis teebki selle eriliseks – suured Hollywoodi stuudiod ei ole kutsutud osalema. Vaim peab rahast vaba olema. Needsamad näitlejad ja režissöörid, kes Sundance’i püsti panid ja kes sealtsamast Hollywoodist oma miljonid teeninud, õõnestavad süsteemi tema enda rahaga Hollywoodist sama hästi kui kiviviske kaugusel.

Festival on ainult üks osa sellest tegevusest. Sundance’i Instituut korraldab filmitegijatele kursusi ja workshop’e, lisaks tegutseb oma telekanal jne. Kui võitlus, siis täiega ja viimse vereni. Mitte mingi eestlaslik põõsast mögisemine («Ei saa, ei ole võimalik, sest ei ole seda ega teist»). Ausad ja tõsised mehed ja naised.

Tegelikult unistab iga režissöör, et saaks kord midagi Hollywoodis teha, aga siin Sundance’i mägede vahel ei hüppa ämblikmehed ega tärise Rambo automaat. Või kui tärisebki, siis mõnetuhandelise eelarvega filmis.

See ei tähenda, et Sundance oleks mingite heidikute ja amatööride kokkutulek. Tarantino, Wes ja Paul Anderson, vennad Coenid, Jarmusch on ainult mõned, kes siit oma teekonda alustasid.

Iga Hollywoodi staar tahaks mängida mõnes Sundance’i filmis, mis annaks neile kunstilist krediiti. Kuigi suured stuudiod on eemale aetud, on järjekord pikk nendest staaridest, kes tahavad suusajopede ja saabastega kaamera ette jääda. Catherine Zeta-Jones, kes just ei kangastu art-house-filmide kangelannana, on vapralt kohal, nagu ka Paris Hilton. Vaba maa, mis teha.

Kuulsustel on omad privileegid, aga Ameerika demokraatia alustala, võrdsus ja vendlus (õigemini Ameerika mugandus Prantsuse revolutsioonist), tähendab seda, et ole sa staar või rändur, piletisaba on üks ja kõrtsis tellivad kõik samast menüüst. Kui keegi arvab, et seal käib mingi staarikeste paraad, siis päris nii see ei ole.

Esimestel päevadel tehakse oma kohustuslikud pildid ära ja siis kaotakse luksnumbritesse või mägivilladesse. Siiski semmib neist märkimisväärne osa tavarahvaga tänaval ja õhtul pidudel. Tõelised näitlejad ja tõelised režissöörid. Ja see ei ole poos.

Ameeriklastel on aususega üldse lihtne suhe. Mingit nurgast mögisemist ja «oleme eurooplased, aga jäägem eest­las­teks»-mula nad ei aja. Kui kõrvade vahelt või tagant paistab tühjus või ärapeidetud kommerts, saad peksa nii kõrtsis kui ajalehes. Eks Redford tea ise, kui karm Hollywoodi kommertssüsteem on, ja sestap hoitaksegi küünte ja hammastega oma sõltumatusest kinni.

Isegi nii tugevasti, et sel aastal tegi Michael Moore (USA dokumentalistika superstaar, kes küll tihti manipuleerib machiavellilikult tõega, aga eesmärk on siiski püha) ettepaneku allkirjastada manifest. Manifest, mis nõuab konstitutsioonilist parandust, et Ameerika Ühendriigid tunnustaksid sõltumatut kultuuri ja rahastaksid seda avalikult. Oot, mida?

Aga nii ongi, et erinevalt Euroopast pole neil kulkasid ega peenutsevaid riigiintellektuaale. Kõik on oma vere ja higiga tehtud – avalik rahastamine filmitööstuses sama hästi kui puudub. Raha oma esimeste filmide tegemiseks laenatakse kokku sugulastelt või panditakse auto, maja ja vajadusel ka lapsed. Ja kui film üldse kassat ei tee, proovitakse uuesti ja uuesti.

Sel aastal oli programmis film «Lord Byron», mille eelarve oli umbes tuhat dollarit. Aga filmi oli rohkem kui detsembrikuumust. Kõik algab sisust. Ja nii saadavadki tuhanded filmitegijad igal aastal oma filme (sel aastal ligemale 9000), et pääseda paarisaja väljavalitu hulka.

Taset näitab juba see, et neli viiest sel aastal Oscarile kandideerivast dokumentaalfilmist tuleb Sundance’i festivalilt. Samuti on põhi-Oscarite kategoorias kaks filmi saanud alguse siitsamast. Selles valguses on Veiko Õunpuu «Püha Tõnu kiusamise» pääs mullusesse võistlusprogrammi väga ja väga oluline saavutus. Ükski soome film ei ole siiani saanud.

Piletikassa juures selgub oodatult, et enamik seansse on juba kuid tagasi välja müüdud. Kuid oma miinimumprogrammi ehk kolm filmi päevas suudan siiski täita.  Kes on festivalil käinud, teab, et see nõuab arminkõomägilikke logistikuomadusi.

Marsruut ja ajakava tuleb hoolikalt läbi mõelda, kohad, kus teha söögi- ja joogipause. Päevased uinakud, sest viimane film lõpeb pärast kella üht öösel, siis pidu ja hommikul algab kino kaheksast. Varupaar kontaktläätsi ja silmatilgad taskusse ning esimene seanss võib alata.

Loomulikult ei ole siia ehitatud mingeid üüratuid kinokomplekse. Kasutusele võetakse kõik avalikud ruumid, kuhu ekraani saab üles panna. Enamikus kinosaalides on mugavustase ja ekraani suurus selline, et mõned eesti filmiajakirjanikud keelduksid sinna sisenemast.

Filmi lõppedes on kohustuslik küsimuste ja vastuste voor, mis seda ka tegelikult tähendab, asjaosalised on kõik ilusasti kohal. Küsimused on asjalikud või täiesti idiootsed, vastused samasugused.

Ma ei ole veel kusagil festivalil näinud, et iga sell, kes tahab, võib pärast seanssi režissööri või näitleja juurde kõndida ja nendega veel nähtut eraldi arutada. Ei mingit kuradi punast vaipa.

Jose Padilha, kes tegi oma «Eliitüksus 2» (film, mis pani Brasiilias «Harry Potterile» pika puuga, paljastab halastamatult sealset korruptsiooni; Eesti poliitikud uputaksid end vabatahtlikult, kui keegi peaks neist sellist filmi tegema hakkama) maailmaesilinastuse siin, seisab lava ees, tuttmüts peas, ja räägib ja räägib, rahvas muudkui küsib ja plaksutab meeletult. Kuni lõpuks on korraldajad sunnitud ta saali eest minema tirima.

Nulltolerants pseudostaaritsemisele. Ere päike võtab majast väljumisel silmad kissi ja ma jään ootama bussi, mis järgmisse kinopaika viib. Bussis tutvun hullunud juuksepahmakaga tüübiga, kes, nagu hiljem selgub, on järgmiseks vaadatava filmi peaosaline.

Nii film filmi järel kuni õhtuni. See ei ole mingi šampanjalõhnaline tilulilu, vaid karm töö. Vantsid ühest kinost teise, ööseks koti peale. Jaan Ruusile muidugi vastu ei saa, ta pidavat ka festivalide ajal kinos magama.

Kuna linnas treileriparki ei ole, tuleb magada külmas autos, sest küttesüsteemi ei ole kusagile ühendada. Aga ööd on siin ilusad, kuid tõesti külmad. Tähed siravad taevas, lumi sillerdab nõlvadel. Ilus! Õnneks on suusariided kaasas, soe aluspesu selga, karvamüts pähe ja kotile. Unes näen korduvalt stseene vaadatud filmidest.

Hommikupäike soojendab auto üles, nii et ärkamine ei olegi nii vaevaline. Ja siis uuesti samale ringile. Seekord viib buss nõlvale, kus asub popp hoone. Arhitektuur tundub kuidagi tuttav, kui märkan vitraažil üüratut Taaveti tähte. Sünagoog! Jah, ka seal näidatakse filme.

Ja mis filme! Ken Kesey (raamatu «Lendas üle käopesa» autor) dokumentaali («Magic Trip») sõidust läbi Ameerika New Yorgis toimuvale maailmanäitusele. Kõige kuulsam road-trip Ameerika ajaloos, Ken Kesey ja tema Merry Pranksters. Neal Cassadyga (üks Jack Kerouaci teose «Teel» peategelasi) koolibussi roolis.

Ja väga palju LSDd.... Saalis istuvad endised acid-head’id, tänased Hollywoodi mogulid, ja mõmisevad rahulolevalt. Meil on veel pikk tee käia, kui Eerik-Niiles Krossi kanepisuitsetamine ajab juba publiku pöördesse. Tundub, et seisund hakkab davidlynchilikult transtsendeeruma.

Filmid jetidest, filmid armastusest, armastuse puudumisest, düsfunktsionaalsetest perekondadest, filmid piinamisest. Valik on hea ja tõelist prahti nagu polegi. Samas puuduvad samasugused tähed nagu eelmise aasta «Paljad luud» ja «Neli lõvi». Inimestel silmad põlevad, õhk on entusiasmist tiine.

Jõud on otsakorral, aga otsustan auhinnatseremoonia asemel minna vaatama hoopis viimast filmi. Lesbilistest tulnukatest. Saal on täis õlletoopidega sõbrannasid. Film ise on täiesti pöörane. Rahvas huilgab ja keegi läigatab õlut mulle õlale. Saan aru, et kui ma nüüd ei lahku, jäängi siia poolpimedasse tselluloidimaailma pendeldama.

Hommikuks ärkan mägede vahel ja teised sätivad juba suuski jalga. Olin öösel jõudnud kuidagi oma vanade tuttavate juurde ja nüüd ootas ees terve päev maailma pehmeimat lund ja puude vahel suusatamist.

Tosina mehega lumetraktoris istudes räägitakse traagiliselt Patriotsi meeskonna eilsest kaotusest. Keegi ei maini kordagi sõnu «film», «kino» või «festival». Meenub, et elu ja maailm ei koosne ainult filmidest. Kainestav.

Indrek Kasela soovitab

Sundance’i filme:

1.    «Septien» – Wes Anderson kohtub David Lynchiga. Film kolmest düsfunktsionaalsest vennast.
2.    «The Catechism Cataclysm» – preestril on oma tööst villand, preestril kukub piibel vetsupotti, preester läheb oma õe eksiga kanuumatkale ja kohtub jaapani koolitüdrukutega, kes on tegelikult saatanlikud DJd. Lõpp on õnnelik.
3.    «Win, win» – Paul Giamatti. Rohkem pole heaks filmiks vaja.

Utah’ osariigi parimaid burgereid:

1.    In-N-Out Burger – ka Tarantino lemmikburgerikett.
2.    Hapi grill – sushi ja burger. WTF!
3.    Grub Restaurant – väikese tabureti suurused steigid ja Francis Ford Coppola veinid.