/nginx/o/2011/02/18/518875t1hc603.jpg)
Raamatut lugema hakates ei taipagi kohe, kui hullud tuurid võib teos üles võtta. Algab nagu mingi olmekirjeldusega, siis aga tabame, et autor on vist vaimukas, igal juhul mingi kiiks on asjas sees. Iseasi, kas see midagi annab, sest tundub, et olulist lugu autoril meile jutustada ei ole.
Aga hakkab kerima, tekst krutib, sündmused lähevad järjest jaburamaks ja välja tuleb täielik psühhedeelia. Iseenesest ei juhtu ka midagi lausmüstilist: igasugune sci-fi, ulme ja fantastika jäävad kõrvale. Kollid, lima ja zombid tunduvad mulle ikka ideede asendajad.
Umbes, et kui autoril ei ole millestki kirjutada, aga õudselt tahaks kirjutada, tööle ka ei viitsi minna, tahaks kõva intellektuaal olla, siis kirjutame vampiiridest, veel parem, paljaste rindadega tulnukvampiiridest, kel on sabaks tuldpurskavad minidraakonid.
Ja inimesed ostavad, kirjanik kutsutakse veel telesõudesse, et kuidas te küll nii kreisi maailma suutsite luua? Pole olemas ju sellist maailma, lähed parkimismajja, kas sulle tuleb limasisalik vastu?! Ei tule!
Ja kirjanik viskab jala üle põlve, sügab olematut habet, naeratab vandeseltslikult: noh, eks ma kirjutasin sellest, millest ikka kirjutatakse, kui midagi targemat pähe ei tule! (Aga seda sellised kirjanikud muidugi ei vasta, nad vastavad hoopis: juba lapsest peale on mind paelunud see salapärane maailm, mis asub teispool igavat argielu, sest ei ole ju nii, et praed hommikul muna ja ongi kõik: kogu see fantastiline maailm ON OLEMAS, saate aru, kui mitte mujal, siis minu teostes!)
Mingit sellist kapsast Griškovets meile ei aja. Kõige napakamad juhtumid leiduvad ikka elus endas. Igapäevamöllus. Elu on absurdi, groteski, sürrealismi ja debiilsust täis, võib-olla elu muidu ei olekski nii huvitav. Tee lihtsalt silmad lahti ja mõtle kaasa. Ja kui selle peale ise ei tule, siis selleks ongi kirjanikud: nad võiksid olla meie silmad, kõrvad, ajupikendused, kõnetorud, kes räägivad meie eest.
Ma ju ei tea, kuidas Griškovets seda raamatut kirjutama hakkas. Aga vabalt piisas sellest, et ühel hommikul see vene tänapäeva paremaid kirjanikke ärkas ja ka tal ei olnud selget ideed, nagu eelkirjeldatud rämpskirjanikel. Aga kas talle tulid pähe limased orikad kuu pealt, kes meie planeeti ihaldavad? Või surnud, kes tegelikult on elus. Ei!
Talle tuli pähe oma Moskva linn. Ja üks ööpäev. Edasi: kaks tegelast. Kaks sõpra. Meest. Kolmekümnendates, eas, mil juba on üht-teist nähtud, aga veel ei osata või ei taheta vältida sekeldusi.
Ja küllalt on sellest 21. sajandi üheks parimaks romaaniks. Võimalik isegi, et autor sõitis minategelasega kaasa: tema autos, mis tee äärde jäi, metroos, taksodes. Ja alles tee peal sattus KOOS OMA TEGELASEGA sündmustesse. Kui ta seda ei teinud, siis seda suurem meister on kirjanik.
Griškovets on suutnud luua imelise sähviva maailma, spontaanse kõigi võimaluste kelguraja: kui sinna renni satud, siis maha ei saa, see-eest tuleb aga ette kurve, mida ei õnnestu vältida, ainus võimalus midagi leevendada on jääda jalastele, mitte kärutada hange. Juhtub ka hange, ette rutates.
Lugeja teeb ralli kaasa, veel üks Griškovetsi ande tõestus: tekib nii võimas kohaolekuefekt, et kui teil on vähegi sisseelamisvõimet, siis te ei viska raamatut käest. Ainult 184 lehekülge. Kahju! Lugesin selle läbi ühe jõuluööga ja ma pole mingi sõnaneelaja, ma pigem lonksan kui kulistan, sest mõtteruumi peab olema. Griškovets ei jäta mingit ruumi! See on üle lubatud kiiruse urbanistlik road movie, mis projitseerub teie pähe.
Griškovets on materjali raiskaja. Selle napi mahu sees on olukordi mitme romaani jagu. Aga mänglevalt, elegantse lohakusega lahendab ta need käigu pealt ja sööstab edasi.
Minategelase ja tema sõbra Maksi vaheline keemia veenab. Minategelane Sanja nuiab Maksilt taskulampi, et kinkida see oma unelmate naisele, kellega ta napilt tuttav on. Maks oli taskulambi äsja ostnud ja selle üle üliuhke. Kas ta keeldub?
Sanja: «Kui palju ma sulle võlgu olen?» – Maks: «Ma ei saanud aru! Kui palju mida?!» – Sanja: «Kui kallilt sa taskulambi ostsid??!» – Maks: «Kütan perse kuumaks! Said aru?! Kui kallilt!» Loomulikult Maks annab selle lambi sõbrale.
«Särk» on palju asju. Ka näiteks muusikavideo. Üks stseen. Sanja seisab ööklubis lava ees ja kuulab mingit Rootsi bändi, endal kuppel juba kergelt suriseb. «Seejärel tuli sisse kitarr ja tungis minu kõige kaitsetumasse kohta... tema järel tuli elektrooniline bass ja liitusid trummid... /.../ Mulle meeldis väga! Väga tugev!... Ja nüüd hakkas pika kaelaga kutt laulma... Tal oli nõrgavõitu, kuid puhas hääl... Ta laulis ilusti... Täpsemalt, ta laulis nii nagu vaja! Nagu mulle sel hetkel vaja oli...»
Võib-olla kehv kirjanik toimetaks sellise seiga välja, et mida see annab. Aga Griškovets on selleks hetkeks lugeja nii sisse mässinud, et me teame täpselt, kuidas kõlab see muusika ja mis tundeid tekitab see Sanjas.
58 minutit kirjutasin seda arvamusartiklit raamatust «Särk». Samal ajal võinuks siin kontoriruumis vihma sadada, ma ei oleks vist tähele pannud. See raamat haarab isegi tagantjärele.
Raamat
Jevgeni Griškovets
«Särk»
Tõlkinud Lauri Leis
Sari «Moodne aeg»
Kirjastus Varrak, 2010, 184 lk
/nginx/o/2013/07/05/1875372t1hc53d.jpg)