iDeal kampaania

Berliini karujaht lõppes Iraani peoga

Iraanlannad Sareh Bayat ja Sarina Farhadi rõõmustavad parima näitleja Hõbekaru üle.

FOTO: Reuters/ScanPix

Berliini filmifestival on selleks korraks jälle läbi saanud, karunahad jagatud. Ning enamik konkursil osalenud 16 filmist, mille ümber kümmekonna päeva jooksul kired möllasid, igaveseks unustusehõlma vajunud.


Pealepoole joont jäänuist. Auhinnatuist. Kuldkaru iraani lavastaja Asghar Farhadi filmile «Nader ja Simin, lahkuminek» ja Hõbekaru ungari lavastaja Béla Tarri filmile «Torino hobune». Ega teistsugused eelistused eriti kõne alla saanukski tulla.

Kuigi Berlinale žürii otsused on aegade jooksul olnud ka üksjagu äraarvamatud, eristusid eelnimetatud filmid sedavõrd ilmselt, et mingi teistsugune valik mõjunuks ilmselge arusaamatusena.

Muidugi, Farhadile valmistas soodsat pinnast ette teise iraanlase Jafar Panahi vangistatusest tingitud sunnitud eemalejäämine. Aga mitte ainult. Sest Farhadi «Nader ja Simin, lahkuminek» on kunstiliselt igati arvestatav film peenekoelise psühholoogilise eritlusega, eristudes nii ülejäänud eeskavast.

Simin ja Nader, muidu edukas abielupaar, on lahku minemas. Naine kolib vanemate juurde ja Nader peab palkama koduabilise haiget isa valvama. Kord koju tulles leiab ta aga haige ikkagi hooletusse jäetult. Konflikt koduabilisega päädib viimase uksest välja viskamisega. Lugu ähvardab pöörduda kriminaalseks: koduabiline oli rase, tema töötu mehe väitel olla just see intsident põhjustanud ta naisel nurisünnituse. Kuidas käituvad niisuguses olukorras selle osapooled, Nader ja ta naine Simin, koduabiline ja viimase mees, mis on neile tähtsam?

Simin ja Nader lahutavad. Nagu filmi alulgi. Kohtus küsitakse nende keskkooliealiselt tütrelt, kas ta teab, kumma vanema juurde ta sooviks jääda. Termeh, kes kõige sündinu tunnistajaks on olnud, kes elutegelikkust nii vahetult ja lähedalt on pidanud kogema, vastab, et jah, ta teab. Ometi ei suuda tüdruk, pisarad silmis, nimetada ei ühe ega teise vanema nime.

Madjar Béla Tarr alustab oma filmi viitega Friedrich Nietzschele ja viimast 3. jaanuaril 1889 Torinos tabanud ajurabandusele, kui filosoof nägi tänaval vaest hobust piitsutatavat.

«Nietzsche saatust teame, aga mis sai hobusest?» pärib Tarr «Torino hobuses». Muidugi, ega Nietzschegagi asjad nii ühesed pole nagu Tarri korratavas legendis, filosoofi «ärapööramise» tagamaid on nähtud näituseks süüfiliseski (vt ka Thomas Manni «Doktor Faustus»). Ega väetis suksus kogemata allegooriat pea otsima, võiks seepeale kahelda.

Aga jah, hobusest, kellel ei pruugi Torino ja veel enam ­Nietzschega rohkemat pistmist olla kui filmi pealkirjas osutatu. Tarri film on eshatoloogiline pilt maailmast, kus on üksnes vana hobune, tema vana kutsar ja viimase tütar. Ligi kahe ja poole tunnine pilt nende trööstitust eksistentsist.

Kindlasti leidub «Torino hobusele» andunud fänne, kes kahjatsevad, et võinuks pikemgi olla (üks Tarri varasemaid töid «Sátántangó» on seitse tundi pikk). Samas leidub ilmselt neidki, kes vihastavad, milleks sihukest mustvalget jampsi, kus midagi ei juhtu, vahtima peaks.

Kurb aga oleks olnud, kui Tarr ja tema «Torino hobune» Berlinalel auhinnata oleks jäänud. Festivalid on ju just arthouse’ide koht, kus siis veel, kui mitte seal neid tunnustada. Ei, mitte film ei muutuks vastasel korral mõttetuks, vaid hoopiski kunstist mööda vaatav festival ise.

PEAMISTE KATEGOORIATE Võitjad
•    Parim film: «Nader ja Simin, lahkuminek», rež Asghar Farhadi (Iraan)
•    Žürii grand prix: «Torino hobune», rež Bela Tarr (Ungari)
•    Parim režissöör: Ulrich Köhler, «Unitõbi» (Saksamaa)
•    Parim meesnäitleja: filmi «Nader ja Simin, lahkuminek» näitlejaansambel
•    Parim naisnäitleja: filmi «Nader ja Simin, lahkuminek» näitlejaansambel

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles