Arvo Kukumäe sõit ameerika mägedel
22. veebruar 2011, 15:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvo Kukumäe portree on šokeeriv. Arvasin, et pärast Edvard Oja suurepärast «Autoportreed emaga», milles ta oma alkohoolikuelu närusust avab, on selle teemaga aamen. Kuhu siit ikka edasi minna? Selgub, et on, kuhu. Film näitab Kukumäge põrgutee kõige viimases otsas, sealpool piiri, mida Edvard Oja peaaegu et lüüriline film kordagi ei ületanud, kuigi oli autoportree.
Pooleldi autoportree on ka «Kuku: mina jään ellu». Kuidas teisiti seletada neid kõige jubedamaid, aga ka julmi kaadreid, kui mitte sellega, et film peab olema autoriseeritud, Kukumägi on ise võttegrupile ukse avanud, et need saaksid teda sellises seisukorras filmida. Ja hiljem paistab juba ükskõik olevat.
Ka siis, kui ta koduhoovis oimetuna lebab, nägu puruks, ja mõmiseb üksnes vastuseks Andres Maimikule, kes, nagu õige dokumentalist peabki, on talle «Punases elavhõbedas» rolli välja kaubelnud ja tuleb talle nüüd järele. Ma usun, et nii kaugele poleks ilma Kukumäe rohelise tuleta läinud isegi Maimik. Selleks peab juba Võsa Petsini langema.
Miks Kukumägi seda teeb? Ja kas seda on ikka vaja? Ma ei oska sellele vastata. Vaevalt et Kukumägi isegi oskaks. Ta ei vasta ka küsimusele, mis teda jooma ajab. Maailmavalu, ülitundlik natuur, mis kõigele reageerib, seda küll – aga miks ikkagi?
Tegelikult on asi niigi selge – Eesti kõige andekam, kuid oma andekust järjekindlalt viina sisse uputanud ja usalduse minetanud filminäitleja üritab kõigele vaatamata, üha uuesti ja uuesti end jalgele upitada, usaldust tagasi võita, selline on filmi sisu.
See on katsumuste rada, kus põrgu kohtub paradiisiga. Ja Kukumägi näikse olevat seda tüüpi mees, kes risti ette ei löö – kui ollakse põrgus, siis tuleb seda põrgut ka näidata. Kellele seda poolikut «pussu» siis ikka vaja on. Lõpuks on alkoholism ikkagi tõsine haigus, tõsisem, kui me ehk arvatagi oskame. Rääkimata võltsist glamuurist, mis me elu niigi ümbritseb ja mille varjus sünnib hoopis muu – see, mida päevavalguse eest varjatakse. Viimast lammutab «Kuku: mina jään ellu» väga õnnestunult.
Film on ka väga valus. Valus Kukumäe enda, aga veel valusam ehk tema lähedaste ja sõprade pärast. Sellepärast, mida peavad läbi elama nemad. Sest kui Kukumägi on purjus, ei hooli ta millestki ega kellestki.
Mina teinuksin filmi hoopis Kukumäe naisest Maritist, kes on seisnud tema kõrval kõik viimased aastad. Kõik need kuudepikkused tsüklid, mis muudavad kunagise noore staari sileda näo pea äratuntamatuks ja millest väljatulek muutub elavale legendile üha raskemaks.
Just Marit võiks olla selle filmi tõeline kangelane, tema kannatused, mida me samuti filmis näeme – mitte Kukumägi, kes just nagu ei võitlegi tõsiselt kainuse nimel, kui filosofeerimist mitte arvestada, vaid üksnes alistub pidevalt. Edvard Oja võitluses oli igatahes rohkem usutavust. Koguni üks võrratult õõvastav (ma tean, see kõlab imelikult) stseen, mis püüab peaaegu et kinni järjekordse murdumise hetke, on Kuku-filmis sees.
Ja kas ei kooru siit lõpuks välja üks üpris lohutu järeldus – see, et kärakaga on võimalik lõpparvet teha ainult surma ähvardusel, vähemalt Kukumäe puhul. Loodetavasti ma eksin, loodetavasti leiab Kukumägi eneses jõudu siiski vastupidist tõestada – palju filme, aga ka teatrit on veel tegemata, ja mida aasta edasi, seda rohkem saan ma aru, et on tema õige koht on ühe teise «mäe», Aki Kaurismäe filmides.
Film näitab ilmekalt – isegi tugineb sellele vastandusele – ka seda, et ühes Kukumäes on koos vähemalt kaks inimest, ta ise ütleb, et tema tõelist mina tunnevad vähesed. Too teine Kukumägi on tema lüüriline, hingeline, (kaas)tundlik mina, see, mille pärast teda ikka armastatakse. Filmis hoolitseb ta andunult oma setu lapsepõlvesõbra, progesseeruvat lastehalvatust põdeva Heino eest, justkui otsides lunastust selle valu pärast, mis ta oma sõpradele on tekitanud.
Kukumägi olevat ära joonud rongitsisternitäie viina. Nii ütleb ta ise. Ja vaatamata sellele ellu jäänud. Nüüd tuleb edasi minna, hakata elama ja kinkida inimestele seda, mis sisemuses tallel – ürgset andekust. Aitäh, Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Martin Männik ja Arvo Kukumägi!
Uus film kinolevis
«Kuku: mina jään ellu»
Autorid Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Martin Männik ja Arvo Kukumägi
Kuukulgur Film 2011
Alates 23. veebruarist Tallinna kinodes Sõprus ja Artis, alates 25. veebruarist Tartu kinos Ekraan