«Monoloogid 3D»: metafüüsiline monument president Lennart Merile

Lennart Meri Foto: Egert Kamenik

Arko Oki film Lennart Merist oli minu esimene prillikino-elamus. Võimas! Ja just nimelt mitte «Avatarile» omaste efektide pärast, mis Oki sõnul (PM 17.02) domineerivat praegu 3D-filmitoodangus, vaid vaataja ning filmiruumis toimuva vahelise piiri ületamise/hajutamise pärast. See on põhimõtteline – filmisemiootika rajaja Juri Lotman ütleks «plahvatuslik» – muutus.

Oki filmis lastakse Merist kõnelda Ain Kaalepil, Eino Tambergil, Veli Klamil, Erast Parmastol, Ignar Fjukil, Andres Tarandil jmt. Nad räägivad Merist oma kodus või Fjuki ja Parmasto puhul nende töökohas. Nad räägivad RUUMIS. Vaatajatena oleme neil külas. Tunne, mis meid valitseb, on see, et oleme ühtaegu oodatud, teisalt siiski võõrad, mis teeb meid ettevaatlikuks, nagu on distantseeritult sõbralikud meie võõrustajad.

Sisenedes uitame pilguga ringi, libiseme ruumi ühelt detaililt teisele. Kodu(s)-käijatena oleme privilegeeritud seisus. Sest see ei ole ruum üldises mõttes, vaid intiimne ruum. Mulle jättis sügava mulje ringivaatamine Ain Kaalepi töötoas, mida Kaalep ise kommenteeris «seapesana». Nagu olid muljetavaldavad ka Tambergi ja Tarandi kodud. Ma arvan, et Okk võikski eesti dokumentalistikas keskenduda erinevas eas eesti kultuuritegelaste ülesvõtmisele.

Pärast surma – nagu see Tambergi puhul – näeme neid 3D-filmilinal taas endi keskel elavatena. See elavus on hoopis midagi enamat kui tavaekraanil – see on inkarnatsioon. Kohe algul saab selgeks, et kaamera taga võiks olla filmimees Lennart Meri ise. Kõike jälgitakse uudishimulikult. Tegelikkus voolab kaamerasse, mitte kaamera ei loo tegelikkust.

Film pakatab metafooridest. See algab laeva sisenemisega Tallinna sadamasse. Oleme kaptenisillal – loomulikult osutus Merile kui kaptenile. Muide, filmi lõpus kõlabki Dunajevski ja Lebedev-Kumatši lauluke «Naeratage, kapten!» filmist «Kapten Granti lapsed» (1937). Kas eestlased on kapten (= president) Meri lapsed?

Sadamasse sisenev laev läheb üle kosmoselaevaks, millega rändame ühelt planeedilt teisele, kuni lõpuks jõuame Maale. Taustaks loetakse Thomas Moruse «Utoopiast» mõjutatud renessansi suurteost,  Tommaso Campanella «Päikeselinna». Loetakse itaalia keeles, kuigi võinuks ka eesti keeles lugeda, sest «Päikeselinn» on ilmunud tõlkes 2005. aastal.

Millele see vihjab? Meri kõiksuslikule haardele? Seda mainib oma monoloogis Fjuk. Või tema kirele avastada muinasjutulisi paiku, millest jutustab Parmasto? Või on see Meri enda ajastu sümbol? Sest eks uusaja alguses käinud samasugune võitlus inimese õiguse eest vabalt mõelda ja oma tahet teostada, nagu see oli Nõukogude ajal. Sellest räägib Eino Tamberg.

Olgu, mis on, aga nii Campanella kui ka laev, mille südant, mootoriruumi, vahepeal pikalt näidatakse – kõik need on suured metafoorid. Metafoor on ka filmi sisse ja välja juhatav Jüri Üdi / Juhan Viidingu luuletus. Kõik see kokku kuhjub metafüüsiliseks monumendiks Lennart Merile. Metafüüsiliseks selles mõttes, et teda ennast me ei näe. Paaris kohas küll vaid pildil. Aga ta on pidevalt kohal.

Sellele metafüüsilisusele paneb punkti Ain Kaalepi loetud portree- või pühendusluuletus Merile, mille mõte on: füüsilisest Merist oleme hoopis enam vajanud metafüüsilist Merit. Üht suurt kujundit, muinaslugu, millesse usutakse ka siis, kui teatakse, et midagi niisugust elus pole juhtunud, aga mis eksisteerib alati kui võimalus.

Uus film kinolevis
«Monoloogid 3D»
Stsenarist ja režissöör Arko Okk
Acuba Film 2011
Alates 18. veebruarist Tallinna kobarkinodes Coca-Cola Plaza ja Solaris