Michel Sittowi isa Clawes van der Sittow sai Tallinna kodanikuks 1457 (saabus 1454) ja suri siin 1482. aastal. Talle kuulusid majavaldused Niguliste 22 ja Lai 38. Aastail 1475 ja 1479 ostis ta Rataskaevu 20/22 asuva kinnistu.
Tõde maali pärinemise kohta on raske öelda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Micheli ema oli soome-rootsi päritolu Oleff Moelnari ehk Olaf Andersson Mölnare tütar Margaretha, kes abiellus Clawesiga 1468. Clawes van der Sittowi tänaseks hävinud teoste hulgas oli Madonna reljeef (1456) Lühikese jala väravatornil.
Michel Sittow õppis algul isa juures, rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikuks kujunes pärast õpinguid Brügges ja mujal Madalmaades. Kastiilia Isabella (ka Katolikuks kutsutud, elas 1451–1504) õuekunstnikuna täitis ta auväärseid tellimusi Euroopas, sünnilinnas aga tegutses 1506–1514 ja uuesti alates 1518. aastast kuni surmani 1525. Andmed pärinevad Paul Johanseni jt avaldatud uurimustest.
Kirjandus Sittowi kohta on rikkalik ja mitmekeelne, üheks tugisambaks 1924.–1939. aastani Tallinna linnaarhiivis töötanud Johanseni artikkel «Meister Michel Sittow, Hofmaler der Königin Isabella von Castiliën und Bürger von Reval». Jahrbuch der Preussischen Kunstsammlungen, LXI, (1940): 1–36.
Teiseks oluliseks verstapostiks on Jazeps Trizna 1976. aastal Brüsselis ilmunud raamat «Michel Sittow. Peintre revalais de l’école brugeoise (1468–1525/1526). Les primitifs flamands. III.» Sama autor on teinud kaastööd teatmeteosele «Le Dictionaire des Peintres Belges du XIVe siecle a nos jours. Bruxelles 1995».
Meie rahvusraamatukogus leiduv tunnustatud The Grove Dictionary of Arts 28. köide sisaldab Martha Wolffi artiklit «Sittow».
Paljud Sittowi maalitud ja puust nikerdatud teosed on kadunud. Säilinuist väärib esiletõstmist meisterlik hingeülendav maal «Neitsi Maarja taevasse võtmine» Rahvuslikus Maaligaleriis Washingtonis.
Kokkupuuteid mitte ainult Hans Memlingi (kelle juures ta otseselt õppida ei pruukinud) ja tolle suurima eeskuju Rogier van der Weydeni (u 1400–1464), vaid ka Hugo van der Goesi loominguga näib tunnistavat «Kristuse taevaminek» (erakogu deposiidina Rahvusgaleriis Londonis).
Haagi Mauritshuisi on jõudnud kunagi Eestis asunud šedööver, eneseteadvat isiksust peegeldav «Mehe portree». Dokumentaalselt tõendatud on Taani kuninga Christian II portree ja mõned teised tahvelmaalid.
Mis puutub Michel Sittowi teoste jäljendamisse, siis üks vana ja auväärne koopia, tundmatu kunstniku töö asub Londonis Rahvuslikus Portreegaleriis – Henry VII (National Portrait Gallery, inv nr 416). Uurijate arvates lõi Sittow eeskuju, mida selle targa kuninga maalimisel on järginud teisedki kunstnikud, isegi Hans Holbein Noorem.
Brüsselis müügile tulnud väidetava Sittowi maali fotol on näha, et ülesehituselt sarnaneb see ühe Sittowi enimtuntud teosega. Nagu nendib ka Miller, on eeskujuks arvatavasti «Madonna linnuga», mis asub Gemäldegaleries Berliinis.
Jumalaema näojoontes kordub Sittowi ideaal, mida väljendavad ka arvatav Aragóni Katariina (1485–1536) portree (Kunsthistorisches Museum, Viin) ja «Maarja Magdaleena» ehk «Aragóni Katariina Magdaleenana» (The Detroit Institute of Arts).
Kõigi nendega ka teostuslaadilt ja valitseva kurbtõsise meeleolu poolest sarnanev maal kuulub diptühhonisse, mille teine tahvel asub Rahvuslikus Maaligaleriis Washingtonis (NGA) ja osaleb Columbuse ajale pühendatud näitustel mujalgi.
Portree, mida käsitletakse Martha Wolffi artiklis NGA kataloogis, kujutab Habsburgide teenistuses olnud kõrget aukandjat Diego de Guevarat mediteerimas Neitsi Maarja ja Jeesuslapse kannatuste üle. Diptühhoni (kaksikmaali) dateeritakse aastatega 1514–1517 juurdelisatud Calatrava ordu risti tõttu. Selle sai Don Diego 1517. aastal ja see on portrees vaid osaliselt nähtav.
Kõnealuste kaksikmaalide alumises osas kulgeb ühest maalist teise rinnatis. See on nagu altar, millele Neitsi Maarja ohvriannina asetab oma poja. Kristuslaps on sirutanud vasema käe ema poole, paremas aga hoiab väikest lindu. Põhjendust võib otsida keskaegsetest harduslugudest, mis peegelduvad ka meie rahva uskumustes.
Näiteks:
«Nii linnunimetus lepalind kui punaka puiduga puuliik lepp lähtuvad ühisest läänemeresoome sõnatüvest, mis tähendab verd. Miks lepalinnul kurgualune punane. Kui Jeesus risti peal rippus, siis üks väike hall lind tahtis teda sealt päästa. Ta katsunud naelu välla koukida, siis veri tilkunud talle kurgu alla ja ta kurgualune jäi sestsaadiks punaseks. Teda hüütakse lepalind.
ERA II, 626 (49) < Rapla khk Kabala v Pühatu k – E. Poom (1938).»
Silma torkab diptühhoni moodustavate tahvlite erinevus proportsioonides. Võimalik, et kummalgi puudub osa ülemisest ja alumisest servast.
Brüsselis pakutud maali autor oleks nagu püüdnud seda viga parandada – vaibaga kaetud rinnatist on seal rohkem näha. Nii võib see mõneti paremini sobida rinnatisega Washingtoni portreemaalis (õlimaal puutahvlil, 33,5 x 23,5 cm) kui Berliini «Madonna» (tahvel 33,1 x 25,6 cm, kujutis 32 x 24,6 cm). Röntgenipilt näitab aga, et portree (NGA) mõõdud on muutunud vanade restaureerimistööde käigus.
Ülalnimetatud J. Trizna raamatus on kataloog, mille nr 44 all on väga kahtlaste teostena ära toodud üks liigselt restaureeritud, mööda erakogusid rändav «Madonna lapsega» (37 x 28 cm). Kahjuks ei vasta ka see H. Milleri artiklis toodud mõõtudele (35,5 x 26 cm), kui just viimasel juhul ei mõõdetud ainult raami seest paistvat osa maalitahvlist. Võimalikud on taas ka kahjustused vm.
Mis ajast või kelle ateljeest Brüsseli pilt pärineb, on juhufoto põhjal võimatu öelda. Ülesvõtteid – tervikust ja detailidest – peab tegema eriliselt seatud valguses ja mitmesugustes kiirtes (infrapuna, ultraviolett). Puutahvli vanuse võib määrata dendrokronoloogiliselt, aga uurima peab muidugi ka teostuslaadi, maalikihti ja selle alust joonistust, krakellüüri, laseeringuid, samuti maalitahvli tagakülge, sedeleid jpm.
Mis puutub segi ajamisse Düreri (1471–1528) ja nii mõnegi muu renessansskunstnikuga, siis seda on Sittowi puhul ikka juhtunud. Võltsitud monogrammi AD kannavad paljud aastasadade jooksul müüa pakutud taiesed, sh Rogier van der Weydeni (u 1400–1464) tuntumaid joonistusi.
Muide, ühel oma rännakuist vaimustus A. Dürer Mechelnis Juan de Flandesi ja Michel Sittowi maalidest, mis olid valminud Kastiilia Isabella Oratorio jaoks ja jõudnud tolleks ajaks Madalmaade asehalduri Austria Margarete kogusse. Tallinlase teoseid hindas kõrgelt ka tulevane keiser Karl V.