Uus teave mustade aukude kohta

Raamat Lucy Hawking, Stephen Hawking «Georg ja universumi salavõti» Tõlkija Eve-Reet Tammet Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010 303 lk

FOTO: Repro

Ega päris uusi asju olegi olemas. Raamatuajalugu tunneb teoseid, mis on ühtaegu õpetuseks mõeldud ja samal ajal äärmiselt huvitavad jälgida, neil on mingi oluline esteetiline tõmbejõud, põnevus, nali, kujutluse hoog. Selma Lagerlöfi muinasjutt Nils Holgerssonist on kirjutatud õpikuks ja muud seesugust võib näiteks tuua, kui keegi siinkohal neid näiteid ootama jääb.


Aga pole aega oodata, kuna lähimineviku tõlkekirjandusest on lasteraamatu kujul ilmunud sõnumid maailma – ja ilmselt avaramagi ruumi – ühelt tuntumalt füüsikult Stephen Hawkingilt.

Raamatu autoriks on õigupoolest esimesena märgitud kuulsa teadlase tütar Lucy ja seejärel isa Stephen, kusjuures raamatu teadusliku sisu osas on abiks olnud ka Hawkingi endine doktorant Christophe Galfard.

«Georg ja universumi salavõti» algab nagu kõige tavalisem väga hea seiklusjutt: keegi on kadunud. Peategelane poisike Georg kasvab ökovaadetega vanemate lapsena, kes on ilma jäetud paljudest ilmarahva lõbudest, nagu arvutimängud, telefon, autosõit ja muu selline, kuna vanemad eelistavad kasinat taimtoidulist ja kodukootud ning igapidi säästlikku elumudelit.

Lohutuseks on Georgil õnnestunud siga pidama hakata, ja nüüd ongi see siga kadunud. Looma otsides satub Georg pealtnäha hüljatud vanasse naabermajja, kus selgub siiski elavat isa tütrega. Isa osutub füüsikateadlaseks, kel on imetabane arvuti nimega Kosmos. Selle arvutiga ja teadlase tütrega sõbraks saanuna võib Georg kerge vaevaga kosmosesse lennata.

Õpetlikke kosmosetiire toimub raamatus õige mitu, nende käigus saab lugeja tegelastega kaasa tuhiseda sabatähel, mööduda ühest ja teisest taevakehast ning jälgida teadlase ladusaid ja ilmekaid seletusi sellest, kuidas gaasid pilveks kogunevad ja tähed moodustuvad.

Seikluste saateks on fotod, mis tõesti päris kosmosest tehtud. Uljalt on ses teoses kasutatud intertekstuaalsuse võimalusi. Põneva seikluse vahele on nagu muuseas asetatud seletavaid skeeme osakestest, infotahvleid pealkirjadega «Aine», «Valgus ja tähed», «Mass» ja muud sellist, mida hästivarustatud füüsikaklassi seintelt ehk juba nähtudki on.

Samas on seiklus niipalju lapsemeelne, et seda võib julgelt lugeda ka selline laps, kes veel üldse füüsikaklassi pole sattunud. Nii et see raamat olekski esimene kokkupuude füüsikateadusega, ja seda ei saa kahetseda.

Georg saab muuseas lugeda kosmoseteadlase lasteraamatut – see on siis «raamat raamatus», vt 26. peatükk, kus väga lihtsalt seletatakse, mis on must auk, kuidas seda näha saab ja kuidas sealt välja saab, kui oled sisse langenud.

Seikluslik süžee sisaldab lasteraamatule kohustuslikke elemente, nagu pahad poisid, saladus ja selle väljarääkimine kogemata kombel, koolielust tulenevad pinged ja muu selline. Heale teadlasele on olemas vastasmängija, kibestunud noorpõlvesõber, kes tahab imelist arvutit selleks saada, et oma egoistlikke vajadusi rahuldada.

Nii et sellest vastandusest selgub teaduse kohta veel midagi: et seda tehakse kahes suunas – kes teistele teadmise jagamiseks ja kes endale kasu lõikamiseks. Kosmose salavõti on füüsika, ütleb noor kangelane, aga autorid tema selja taga kinnitavad, et võti nimega «eetika» peab asuma samas kimbus.

Ühes internetifoorumis on lugeja seda teost määratlenud kui isa ja poja raamatut – mis ei ole muidugi õige, kuna autoreiks on isa ja tütar... Ja mõneski peres on see kindlasti ema ja tütre raamat. Põnev sündmustik ning ilusad pildid ja teaduslikud kommentaarid avardavad adressaati vanusest ja senisest silmaringist küsimata.

Kõige suurem oht on aga see, et kui kaanekiri tõotab «uut teavet», siis võib lugedes siin-seal küsida, kas on see ikka päris uus. Lapsed on ju kole terased sõnasabast kinni võtma. Näiteks kui leheküljel 119 on öeldud, et suurim kaugus, kuhu on jõudnud inimese tehtud objekt, on rohkem kui 14,96 miljardit kilomeetrit.

Nii kaugele jõudis 2006. aasta 15. augustil kell 10 enne lõunat Greenwichi aja järgi Voyager 1. Kusjuures ülejärgmine lause ütleb, et Voyager 1 liigub edasi üha kaugemale! Kus ta siis nüüd juba on, neli ja pool aastat hiljem? Kasulik oleks selle küsimusega enne tegelda, kui Hawkingi raamatut õhtujutuks lugema hakata. Muidu võib juhtuda, et ei saagi magama minna, vaid peab Voyageri otsingusse panema.

Raamat

Lucy Hawking, Stephen Hawking
«Georg ja universumi salavõti»
Tõlkija Eve-Reet Tammet
Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
303 lk

Tagasi üles