«Surnuaiavahi tütre» arvustus: ilu on vaataja silmades

«Surnuaiavahi tütre» suur pluss on tugev näitlejate ansambel; iga roll on pärl omaette, ehkki karakterid on väga üheplaanilised, pigem tüpaažid kui inimesed. Maria Avdjuško mängib alkohoolikust pereema. Foto: Kaader filmist

Eile nägin ma Eestimaad! Nägin hurtsikuid, saunasid, nägin bagaaži ja paunasid, väljal kivivõsa aunasid – eile nägin ma Eestimaad (Juhan Liiv, 1904).

Katrin Lauri filmi «Surnuaiavahi tütar» üks peategelane on Eestimaa ja adressaat ennekõike eestlane siinsamas Eestimaal. Kui Lauri esimene film «Ruudi» oli muhe koguperefilm, siis uues töös lööb välja tema sotsiaalne närv. Tegemist on draamaga selle kõige otsesemas tähenduses.

Eesti mängufilm ei ürita paraku kuigi sageli olla käsitletavate probleemidega tänapäevas, et sundida peeglisse vaatama ja kutsuda kaasa arutama. Ehk on see seotud sellega, et kodanikuühiskond seisab meil veel ikka nõrkadel jalgadel; või et see on jäänuk meie Nõukogude minevikust, mil kaasaja kajastamine ekraanil oli paras trikk ja ühiskondlik dialoog tundmatu mõiste.

Igatahes mulle meeldib Lauri tundlikkus meid ümbritseva suhtes ja julgus rääkida sellest, mis tal südamel.

Tööd ei ole ega tule

Eesti filmide keskmisest tasemest eristub «Surnuaiavahi tütar» ka sellega – ikka positiivses mõttes –, et dramaturgiliseks aluseks on sirge ja selge lugu.

Ühes Eestimaa külas, alevikus elab noor perekond: ema (Maria Avdjuško), isa (Rain Simmul) ja nende tütar Lucia (Kerttu-Killu Grenman). Paraku on elu teinud oma keerdkäigud ja juhtumisi on see koht, kus peale joomise suurt midagi muud teha ei olegi. Õiget tööd ei ole ega tule. Kultuursema keskkonna tekitamine on aga ilmselt pandud ooterežiimile, kuni meid tabab majanduslik õitseng.

Ühesõnaga on tegemist lootuste ja ideede surnuaiaga, eluratta alla ja hammasrataste vahele jäänud inimestega, kes enam ei üritagi lootusetust olukorrast pääseda. Siis aga kutsuvad Soome surnuaiavahid külla Eesti surnuaiavahid (sic! see ei ole huumor), kes näevad lahe taga elu, mille poole püüelda.

Elu Eestis kulmineerub aga tulekahjuga, mille tagajärjel hukkub Downi sündroomi põdev tüdruk, Lucia väike sõber, kelle hing läheb surnuaia kiviinglisse, kes selleks, et me ikka seda mõistaksime, silma pilgutab. Isa läheb Soome ehitajaks, jättes nagu juhuslikult maha oma mobiiltelefoni, et joodikust ema saaks mässida ennast SMS-laenude pahelisse võrku...

Kogu selle tohuvabohu keskel on aga üks kangelane, kes tänu oma kindlameelsusele mitte kaotada lootust paremale elule siiski ehk suudab kunagi perekonna taas tervikuks ühendada.

Tegelikult on kõik hästi, sest ehkki tegu on konstrueeritud ja kõleda skeemiga, lugu siiski jookseb. Emotsionaalselt ostavad vaataja ära kaks asja: näitlejad ja ekraanilt vastu vaatav Eesti. Dramaturgiliselt hästi ja rütmi loovalt töötab kontrapunktvõte: stseenid karmist tegelikkusest vahelduvad elu püsiväärtustega ehk ilusa loodusega, hästi tuleb välja emotsionaalne assotsiatsioon sellega, et olgu see lapsepõlv kui karm tahes, on temas alati midagi ilusat jne.

Iseasi, et kusagilt keskpaigast hakkab niigi mõttelt ja ka tegevuselt hõre film nende ohtrate vahestseenide tõttu venima ja muutub kokkuvõttes olukirjelduseks.

Filmi suur pluss on tugev näitlejate ansambel. Iga roll on pärl omaette, vaatamata sellele, et mängida pole sugugi kerge, sest enamik karaktereist on väga üheplaanilised, pigem tüpaažid kui inimesed oma eluloo, nõrkuste ja tugevustega.

Raske on isegi siin kedagi eriliselt esile tuua, sest tegelikult on iga näitleja oma rollijoonise võimaluste piires maksimaalselt esile toonud, mis veel kord sunnib kahetsusega mõtlema, kui palju on meil väga häid, maailmatasemel näitlejaid, ja kui vähe on neil võimalusi eneseteostuseks.

Raske on öelda, kes on filmi sihtgrupp. Kindlasti mitte lapsed, sest neile on see liiga keeruline, aeglane ja valdavalt mitte tegevuspõhine. Täiskasvanutele on see mõtlemapanev lugu tegelikkusest ja meie lastest, kes peavad kasvama inimesteks vaatamata sellele, et vanematel ei jagu oma eksistentsialistlike probleemide kõrvalt enam piisavalt energiat nende kasvatamiseks. Samas on see täiskasvanud vaataja jaoks liiga lihtsustatud mõttetasand. Või ei ole?

Filmi kummitabki üheplaanilisus, kust karjuvalt tõuseb esiplaanile alasti skemaatilisus. Täiesti kohutav on dialoog. Midagi nii puist ja abitut pole ma ammu kuulnud.

Miks me joome?

Hull on ka see, et kiputakse üle rääkima seda, mis ekraanilt tänu operaatorile niigi välja tuleb. Dialoog on tõeline katsumus, nagu üldistav kokkuvõtegi: «Me joome sellepärast, et oleme pärit kolhoosikorrast ja pole näinud paremat elu.» Ja siis ütleb ema: «Aga mina tulen linnast. Miks mina joon? Sest sa tõid mu siia.»

Mulle sellised vulgaarsotsioloogilised üldistused ei istu, nagu ei näe ma Eesti külades ainult vaesust, viletsust, juhmust, joomist ja üleüldist allakäiku kõrvuti rohtunud radade ja lagunenud aedadega. Minu jaoks ei ole kunagi eksisteerinud ka taevase manna veskeid Eestist väljaspool, sestap ei võta ma vastu ka Soome sellist idealiseerimist. Meil on meie probleemid, neil on nende probleemid.

Kindlasti on aga hulk inimesi, kellele autori vaatenurk korda läheb ja kellele film pakub äratundmisrõõmu. Sestap ütlengi, et ilu on vaataja silmades, nii nagu suhe sellesse filmigi, mis vaatamata teatavatele käsitööoskuste puudulikkusele või kohmakustele viitavatele vigadele misanstseenide lavastamises on ikkagi südamlikult ja südamevaluga jutustatud lugu, mis jätab pigem sümpaatse kui negatiivse mulje.

Eile nägin ma Eestimaad! Suvilaid, Soome saunasid, nägin baare ja plaažisid, nägin uhkeid garaažisid! Eile nägin ma Eestimaad! (Ruja, 1981)

Uus film kinolevis
«Surnuaiavahi tütar»
Stsenarist ja režissöör Katrin Laur. Operaator Anssi Leino. Kunstnik Eugen Tamberg. Helilooja Pärt Uusberg. Eesti 2011
Alates 25. veebruarist Tallinna ja Tartu kinodes