In memoriam Jüri Kaarma

Jüri Kaarma. Foto: Andres Tali

In memoriam Jüri Kaarma
(26. aprill 1950 – 26. veebruar 2011)

Kurb on kõnelda minevikus loojast, keda ootas ees mentori seisus. Sest raamatukujunduse klassikuks tõusis Jüri Kaarma juba kümmekonna aasta eest, kui tema esimese juubeli puhul näidati Eesti Rahvusraamatukogus 150 raamatukaant, mis selleks ajaks tema käe alt tulnud.

Ja see oli tänases keeles öeldult oma kunstnikubrändi kindlalt järgiv valik. Näitust kommenteerinud autoriteetne kunstiteadlane Jüri Hain, kes pärgas Kaarmat klassiku tiitliga, põhjendas seda äratuntava, isepäise ja suveräänse käekirjaga kunstniku vormumisega ja sellega, et Kaar­ma just seesuguse eneseteostuse olid asjatundjad mööndusteta heaks kiitnud.

Ei möödunud ühtegi raamatukujunduse võistlust, kus Kaarma poleks pälvinud tunnustust või äramärkimist. Mis oli siis see jürikaarmalikkus, mida eesti raamatukunst jääb mäletama?

Laenan vastuse taas Jüri Hainilt. Minimalistlikkus, raamatu- ja trükikunsti traditsioonilisi võtteid komponeeriv vastavus teose olemusele, kohane kaust, sobivalt valitud kirjad, kirjade suuruse ja ridade vahelise suhte mõjus valik, domineeriv must valgel või vastupidi, mis kõik kokku loovad piduliku üldmulje, häälestades raamatukasutaja väärikaks kohtumiseks.

Ja omakorda, mis teeb selle isegi konservatiivseks nimetatava kujundusstiili kõigi teiste seast väljapaistvaks? See oli Jüri Kaarma maksimalism. Äkki peaks ütlema koguni «viimase krihvini lihvitus», mis ühtaegu innustas, kohustas ja samas ka painas teda kui kunstnikku.
Selles seisundis ristuski minu kui Vikerkaare esimese toimetaja tee Jüri Kaarmaga.

Üheskoos Vikerkaares

Kui sain 1986. aasta märtsis uue kakskeelse ajakirja peatoimetajana toonaselt Perioodika kirjastuselt volituse hakata toimetust kokku panema, oli Jüri Kaarma esimene, kellele ajakirja kunstniku-kujundaja kohale tulekuks ettepaneku tegin. Elasime siis perega Narva maantee alguses Stalini-aegses majas toonase teenindusmaja (praegu Tallinki hotell) kõrval.

Jüri astub meie korterisse, pikk, sirge, uhke peahoiakuga, läbitungiva pilgu ja ehk isegi pisut ülbelt iroonilise suujoonega, oma väärtusest juba teadlik kunstnik. Niisama «moosimine» sul korda ei lähe, ütles ta pilk, ja selle eest hoiatasid mind ka Kaarmat varem tundvad kolleegid. Sest üle kõige hindas Kaarma vaba looja seisust. Ja vabakunstnik ta siis oligi. Rutiinsele töökorraldusele allumatu, kass, kes kõnnib omapäi.

Ja ometi – aeg oli pööranud selliseks, et kõik, kellele pakuti võimalust ise teha, sellest võimalusest ka kinni haarasid. Minu kujutluses oli Vikerkaare kuub midagi soomlaste Parnasso ja National Geographicu hübriidist. Naiivne ja diletantlik kujutlus muidugi, aga neid välja­andeid olin ma näinud ja NGd oli Kanadast mulle tellitud juba 1970ndate lõpust alates.

Kaarma ideekavand, mis kujundusena on nüüdseks veerand sajandit Vikerkaare sisu koos hoidnud, meenutab NGd ehk üksnes selle keskse pildi poolest. Siiamaani ilmestab seda fookuspildina mõne noore kunstniku teos (NGs on selleks numbri üks teemafoto), aga kirja tüübid, sisukorra esitus, kaane mustad siseküljed – see kõik on Kaarma looming.

Jüri sulandus toimetusse, ehkki me nägime teda enamasti viimasel hetkel enne küljendatud ajakirjanumbri loovutamist. Sest siis ei olnud veel arvuteid, maketid sündisid paberil, millele kleebiti veerud. Käsitööd oli palju ja eriti kunstnikul-kujundajal. Jüri Kaarma suur teene – tema monument Vikerkaares – on ka kunstnike rubriigi toimetamine.

Ja mul on neetult kahju, et pole jätkunud raha ja ilmselt ka koostamise-toimetamise jõudu, et välja anda üks Vikerkaare kunstiraamat. Ma ei kahtle, et Jüri Kaarma tahtnuks selle juures olla algusest lõpuni. Kui see raamat ükskord ka tuleb, võiks see kanda pühendust Jüri Kaarmale.

Privileeg olla kujundatud

Noore kunstiväe «kantseldamise», neile avaldamisvõimaluste korraldamise ning nende loomingu saatmise/vastuvõtu kõrval oli Jüri Kaarma raamatukujundajana enamasti ka nende lugeja. Toimetaja kõrval esimeste seas.

Kaarma ei võtnud kujundada-küljendada teost, mille sisu poleks ta läbi lugenud või mille tähenduslikkust poleks ta tunnetanud. Nii sündisid «Eesti (Nõukogude) entsüklopeedia», õigekeelsus- ja seletava sõnaraamatu kujundused, aga ka iga mõttejanuse lugeja raamaturiiulit ehtiv «Avatud Eesti raamatu» sari.

Kümmekonna aasta eest antud intervjuus ütleb Kaarma: «Kuna aastal 1975 hakkasin raamatukujundajaks, olen pidanud 25 aasta jooksul läbi lugema enam-vähem kõik oma kujundatud-küljendatud raamatud, ja neid on palju. Midagi eelistada oleks raske, sest need kõik on olnud minu enda loomingu inspiratsiooniallikaks ja seeläbi ka mind mõjutanud.»

Kui 1990ndatel küpses minus romaani kirjutamise idee, siis teadsin, et raamatuks peab see saama Jüri Kaarma kujundatult-küljendatult. On kummaline tagasi mõelda, et lisaks omaenda sisetungile mõtlesin toona raamatu kirjutamisel, et selle sisu ja esitus peavad olema vähemalt sel tasemel, et väärida olla kujundatud Jüri Kaarma poolt.

Tase pole mõistagi autori otsustada, aga mulle jäi mulje: see, et Jüri Kaarma võttis kujundada ja küljendada «Lastekodu» (kollasel ümbrispaberil rebitud tähtedega pealkiri), ei olnud üksnes «vanast tutvusest», vaid mõjutatud mingil määral raamatu sisu «keemilisest» sobivusest kujundaja lugejamaitsega. Olen selle privileegi eest talle tagantjärele sügavalt tänulik.

Jüri Kaarma käe alt ei tule enam ühtegi raamatut. Ajakirjad Vikerkaar, Looming, Loomingu Raamatukogu ning «Avatud Eesti raamat» jõuavad veel ehk mõnda aega lugejateni selles kuues, mille neile õmmelnud Jüri Kaarma. Ent uued kujundajad tahavad ju avada oma lehekülje ka seal, kus Jüri Kaarma töö katkes.

Just nimelt katkes, mitte ei lõppenud. Nõnda seisame nüüd ülekohtuse paratamatuse ees – ja paratamatus võib mõnikord olla ülekohtune! – tunnistada ühe peatüki sulgumist eesti raamatukultuuris. Aga meid lohutab teadmine, et see oli SUURE KUJUNDAJA peatükk.

Jüri Kaarma
(1950 – 2011)

• Sündis moekunstnik Melanie Kaarma ja ERKI kujundusosakonna meistri Voldemar Kaarma pojana.

• Lõpetas Tallinna 46. keskkooli (1968) ja Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (1974). Tema minimalistlikult kujundatud teostest on esile tõstetud Juhan Viidingu «Ma olin Jüri Üdi» (1978), «Jüri Üdi ja Juhan Viiding. Kogutud luuletused» (1998) kujundust, «Eesti parkide» köidet, Oxfordi filosoofialeksikoni.

Kaarma elutööks kujunes «Eesti (Nõukogude) entsüklopeedia», õigekeelsussõnaraamatu, seletava sõnaraamatu, «Avatud Eesti raamatu» sarja, aga ka Loomingu, Loomingu Raamatukogu ja Vikerkaare aastakäikude kujundamine. 25 kaunima raamatu konkursil on ta läbi aegade üks enim premeerituid, lisaks on ta olnud kaks korda Jaan Jenseni preemia ja üks kord Kristjan Raua preemia laureaat.