Maffiaoperatsioon takerdub võrgutamisse

corbis/scaanpix

FOTO: Corbis / Scanpix

Egert Anslan on tulnud Londonist, tõmbunud mitmeks kuuks elust kõrvale ja sulandunud ainult oma tegelaste maailma. Tulemuseks on teos «407 karaati», mis jutustab Vene maffia raskustest maailma kalleima vääriskivi kättesaamisel.


Jutustus on esitatud klassikalise põnevusromaani vormis ja pinge ülalhoidmine on õnnestunud. Teose fookuses on vene kriminaal Dmitri Tihharev, hüüdnimega Ruslan-Artist, kes on alguses näitlemiskoolitusega töötegija Moskva allilma tipu lähedalt.

Ta on vabatmees, kes ei kuulu ühtegi bandesse, on pigem ühenduslüli ärimaailma ja kriminaalide vahel. Allilma liider Bog­dan saadab ta Londonisse briljandi järele, mis maksab üle saja miljoni dollari. Kaasa antakse tema töö kontrollijad, keda näitlejal õnnestub elegantselt ninapidi vedada.

Mõneti haruldaselt on meie ees raamat, millel puudub igasugune seos Eestiga peale keele, milles see on kirjutatud. Kui tõelised fantaa­siaromaanid välja jätta, siis selliseid meil rohkem nagu polegi.

See oleks nagu tõlgitud Robert Ludlum. Ja sellega on mööda mindud kõigi aegade ja rahvaste kvaliteedinõudest: inimesed tahavad lugeda midagi sellist, millel on nende maailmas pidepunkte. Võib-olla just sellepärast on Anslan jäänud eesti kriitika vaeslapseks ja ta saavutusest ei ole kusagil midagi poetatud.

Teose eeliseks on vaieldamatult usutavus. Gigantne maffiaoperatsioon on paika pandud detailselt. Äratundmisrõõmu jagub asjaoluga, et vene mafioosod lähevad Londonisse nagu eestlased Soome tööle: elatakse ühel majutusplatsil, aasitakse üksteist, nuhitakse üksteise järele.

Musta kunstiärisse on segatud ka Venemaa Londoni-suursaadik Razumovski ja Moskva kriminaaljälituse ülem, kindral Sergei Petrovitš. Karaatidega briljandi valdaja on lesk ja kunstifriik Isadora, kellele jõuk mõtleb läheneda, et saavutataks õige moment seifi võtme jäljendi võtmiseks.

Ülesanne Isadora võrgutada antakse Ruslanile, kes kohtub naisega kahel kunstiüritusel boheemlaste seas. Siseringi imbumiseks tuleb Ruslanil ka ise kehastuda boheemlaseks, mängida isegi veiniasjatundjat. Ja nagu ikka, osutub naine selliseks, kellest mees ei oota, et ta selline on – ta kurdab oma tuhmi silmavaate pärast ja nutab, et keegi temaga ei räägi.

Tegelikult on loll jutt vaid suitsukatteks; saanud haisu ninna, et Ruslan võib osutuda pätiks, asendab Isadora briljandi oma seifis tsirkooniga, mis saab alguseks traagilistele sündmustele Moskva-leeris. Samal ajal jätab Isadora endale õiguse Ruslani ennast edasi nautida.

Kahtlemata kerkivad Moskva maffiapesa tegelasi uurides silme ette mõnede vene bandiidifilmide üli-ristiisad.

Pildid on antud nii usutavalt, et hakka või nutma. Samas võib uskuda, et Egert Anslan on kraadi võrra vähendanud kuritegelike ringkondade kõige kõrgema ešeloni intellektuaalset kapatsiteeti. Bogdan on nr 1 Venemaal ja ta ei saa töötada nagu põrsas põllul. Üks, mida seesugune tegelane kindlasti teaks, on asjaolu, et kogu töö ja vaev on maailmas korrelatsioonis.

Ta peaks aru saama, et kui üks maailma tipp-briljante on nõdra naisterahva käes, erapinnal, vaid kahe rumala turvamehega turvatud hoonekompleksis ja ruumis, mille võtit võib hõlpsalt järele teha, siis peab selle taga olema midagi muud.

See tähendab, kõige eest tuleb maksta ja kui mingi saavutus on liiga hästi kättesaadav, siis on selle eest makstud kusagil mujal, kellegi teise poolt. Ära kunagi usu, kui käod kenasti laulavad, käo taga võib varitseda kõige elajalikum kiskja.

Muuseas, teinekord on Venemaa ülikriminaalid – need, kes on end juba ammu legaliseerinud – ju ka teaduskraadide omanikud... Venemaa ja USA on kahtlemata maailma teadusküllaseimad riigid.

Teine asi on Kuraatori, Gena ja Zapaze erakordne rumalus asja ajamisel. Mingil hetkel hakkavad nad süüdistama Ruslani, et see on lesega kokku leppinud ja mõtleb aardega oma teed põrutada.

Aga mida muud sa siis ootad tegelaselt, kes on energiat raisanud naise võrgutamiseks, kes päevad läbi ta ümber tiirleb, samas kui turvakontrollijad ei suuda oma välimustki kontrollida – Gena on nii ära tätoveeritud, et äratab Londonis üldist imestust. Administratiivne pool ei saa kunagi maha võtta loomingulist poolt, või kui, siis peab ta olema viimasest mõistuse poolest üle.

Naised on üldse teoses pehmed ja armsad – nad kas teevad kevadsuviseid tulevikuplaane või nutavad, on abitud, ootavad kaitset. Anslan kujutab naisi omavahel solidaarsena, samas kui mehed piidlevad üksteist mõõtuandvate pilkudega.

Ruslan annab endale teose algul tõotuse, et ta ei armu oma ohvrisse, siiski jääb armumisest isegi väheseks – ta muutub ka ühtlasi armukadedaks. Väga kahtlane, kas kõik see ikka kujutab XVII sajandi Pariisi õukondlikke võrgutamiskombeid, nagu algul kuulukse. Igatahes on naiivsete kriminaalide ja lihvitud käitumisega dändide maailma kokkupõrkamine juba algusest peale hästi näha.

Muide, kirjanduslikku vaatepunkti segab Ruslani peast Kuraatori pähe hüppamine: võib tekkida arusaamatus, kes jutustust fokaliseerib. Kui minajutustust ei ole, siis fokaliseerija kipub ujuma, teinekord on see teosele ainult vooruseks.

Segab vähene orienteeritus Eestile, aga üldiselt on raamat väga hästi loetav. Arvan, et kõik firmajuhid peaksid raamatu läbi lugema: siis saavad ka teada, kuidas võib nende alluvuses töötada «loominguline divisjon».

Ja kui pätikampa likvideerima hakatakse, siis teeb seda Zapaz (vn zapas ’varu’). Pankrotihaldur on alati väljastpoolt süsteemi, keegi, keda algul ette ei lükatud.

Raamat

Egert Anslan
«407 karaati»
Randvelt 

Tagasi üles