/nginx/o/2009/05/12/178133t1h04ce.jpg)
2016. aasta muuseumirotid tehti teatavaks Eesti kõige uuemas muuseumis ERMis reedel, 27. jaanuaril. Siin need on.
2016. aasta muuseumirotid tehti teatavaks Eesti kõige uuemas muuseumis ERMis reedel, 27. jaanuaril. Siin need on.
Tartu Ülikooli muuseumi avakogu «Kingitud hobuse suhu ei vaadata» projekt kestis jaanuarist 2015 kuni maini 2016. Projekti eesmärk oli kollektsiooni, mis koosneb enamasti ülikoolile tehtud kingitustest ja ülikooli meenetest, hoiustamis- ja eksponeerimistingimuste loomine valge saali rõdule ning kollektsiooni avamine külastajatele. Kogu, millega külastajad enne tutvuda ei saanud, on nüüd nähtav muuseumi kõige kasutatavamas ruumis. Püsivalt saab näha umbes 250 objekti, uue hoiustamiskoha sai kokku üle 600 museaali.
Projekt keskendub Eesti Rahva Muuseumi püsinäituse «Kohtumised» kahe vitriini «Hõbeaare» ning «Võim ja vallutus» ettevalmistustöödele esemete eksponeerimiseks, hõlmates ka konserveerimiskäiku ja esemete seadmist vitriinidesse, ning ülevaadet konserveerimisvahenditest ja tehnikatest. Tänu valitud lahendustele saavad külastajad objekti näha igast küljest ning vitriini enda roll jääb puhtaks ja praktiliseks, mis oligi vitriinide autorite eesmärk.
Tartu Ülikoolile on aastakümnete jooksul kogunenud eriotstarbelisi mööbliesemeid, mille saatus on olnud eripalgeline, aga et esemetest oleks parem ülevaade, kutsuti ellu projekt Tartu Ülikooli kultuurivara, mille eesmärgiks oli kultuuriväärtusliku vara kaardistamine, riiklikku muinsuskaitse registrisse kuuluvate esemete nimekirja korrastamine, elektroonilise andmebaasi loomine ning kultuurivara haldamis- ja säilitamispõhimõtete välja töötamine ning ellu viimine, kasutusest välja jäänud hoiustamispinna probleemi lahendamine.
Tartu Ülikooli muuseumis tegutseb humoorikas tegelaskuju Hull Teadlane, kes sarnaselt oma kõige suuremate sõpradega, 5–12-aastaste lastega, huvitub kõigest, mis teda ümbritseb. Et kaasata ka suurematest keskustest eemale jäävate koolide 1.–3. klasside õpilasi, korraldas Tartu Ülikooli muuseum üle-eestilise teaduskonverentsi «Muld kui kuld». Konverentsile registreerunud rühmad kasvatasid, vaatlesid ja kirjeldasid kuue nädala jooksul vabalt valitud taimi kolmes kasvukeskkonnas. Parimaid uurimistöid esitleti 6. mail 2016 Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis.
Eesti Rahva Muuseumi näitus «Uurali kaja» on soome-ugri ja samojeedi rahvastest, kes asustavad hiiglaslikku maa-ala Lääne-Siberist Skandinaaviani ja Kesk-Volga aladelt Doonau madalikuni. See on näitus põlisrahvastest, keda seob omavahel keelesugulus, mis on saanud pinnaseks nii väikerahvaste kultuurilise ja rahvuslikule ärkamisele, hõimuliikumisele ja soome-ugri ühisidentiteedi tekkele kui ka teaduslikele otsingutele, soome-ugri mõtteloole ja kultuurilisele koostööle.
Postimehe ajakirjaniku Taavi Minniku ERMi arvustusest: «Kui midagi uuest muuseumist veel eraldi esile tõsta ja soovitada, siis oleks see ruumiliselt eraldiseisev püsinäitus «Uurali kajad», mis ületab ülejäänud uue ERMi ekspositsiooni nii oma värvikülluse kui samas tavainimese seisukohalt ka informatiivsuse ja lihtsuse (lihtne ongi väga sageli geniaalne) poolest. Sealjuures on ta väga mänguline, pannes ühtemoodi silma särama nii noorel kui ka vanal vaatajal.
Seda oli näha juba esimesel päeval, mil ERM Raadil oma uksed tavakülastajale avas, ning vähemalt selle põhjal võib nentida, et meid soome-ugri hingega tutvustav «Uurali kajad» seljatas ülejäänud väljapaneku. Muidugi heas mõttes, sest avastamist on ERMi uues majas palju ja huvitavat leidub kõigile, kes kunagi jala üle vastse ajavärava tõstavad.»
Arvustust «Uurali kaja seljatas ülejäänud väljapaneku» loe täismahus siit.
Eesti Tervishoiu Muuseumi näitus «Loomulik surm» räägib surmast ja sellega seotud teemadest. Surm võib tunduda hirmutav, jätta meid leinama, aga see võib anda meile ka tööd, leiba, loomingulist inspiratsiooni ja koguni meelelahutust. Enamik meist püüab surmateemat vältida, teised puutuvad sellega pidevalt kokku. Mis on surm ja milliseid tundeid see meis tekitab? Näitus on avatud kuni 31. augustini.
Marju Kõivupuu loengust tervishoiumuuseumi näitusel «Loomulik surm»: «Kui räägime Eesti matusekommetest, siis kalmistul käies on välismaalased esitanud mulle kaks küsimust, ja need korduvad ajast aega. Esiteks, miks teie kalmudel on pingid, ja teiseks, miks te oma surnuid metsa matate. Eks pink on vajalik selleks, et sinna alla saab panna reha ja muud kalmu hooldamiseks vajalikud tööriistad, olen vastanud poolnaljatades. Aga kui tõsiselt rääkida, sümboliseerib pink elavate vajadust lahkunuga suhelda – inimene istub haual, mõtleb oma mõtteid, võib-olla räägib mõttes lahkunud lähedasega.»
Näituse teemal loe lähemalt artikleid «Suundumusi tänapäeva matusekultuuris» ja «Eesti matus: igaühele oma».
Saaremaa Muuseumi trükis «Kastellist kindluseks. Kuressaare linnus-kindluse ehituslugu uute väliuuringute valguses» annab põhjaliku ülevaate Kuressaare piiskopilinnuse kujunemisest, kesk- ja uusaegsetest kaitserajatistest ja uuringute hetkeseisust, tuginedes aastatel 2010–2014 toimunud mahukatele arheoloogilistele uuringutele. Uued andmed korrigeerivad olulisel määral senist ettekujutust Kuressaare linnuse tekkest ja arengust.
Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumi projekt «Rode altar lähivaates» (2013–2016) keskendub Lübecki meistri Hermen Rode töökojas valminud Tallinna Niguliste kiriku peaaltari retaabli (1478–1481) tehnilistele uuringutele ja konserveerimisele. Projektis on oluliseks pildindus- ja infotehnoloogiliste ning loodusteaduslike uuringute kaasamine, teose põhjalik dokumenteerimine ja info kaardistamine. Suurt tähelepanu pöörati teaduse populariseerimisele haridusprogrammide, töötubade ja uurimistulemusi kajastavate multimeedialahenduste kaudu (veebileht, blogi, interaktiivne multimeedia programm, teadusveeb jne).
Vaata altarit siit ja loe projektist lähemalt siit.
Tartu Ülikooli muuseumi projekti «Koostöö Tartu linnafestivalidega» eesmärk oli saada ühiste turundus- ja kommunikatsioonitegevuste kaudu näitusetegevusele ja muuseumile tervikuna suuremat tähelepanu. 2016. aasta tegevuste peafookus oli aastanäitusel «Maailma mõõtmine».
Muuseum tegi koostööd Tartu linnafestivalide ja teiste platvormidega, näiteks kirjandusfestivaliga Prima Vista, armastusfilmide festivaliga tARTuFF, linnaruumi festivaliga UIT ja valguskunstifestivaliga Tartu Valgus, «Ööülikooli» Tartu toimetusega.
Projekti «Tallinna Linnamuuseumi virtuaalekspositsioon Google Arts & Culture platvormil» puhul on tegemist Eesti muuseumi esimese nii mahuka virtuaalekspositsiooniga, mida saab vaadata nii veebis kui ka mobiilseadmeis Androidi ja iOS rakenduste abil. Veebiekspositsioon koosneb 3D virtuaaltuuridest ja neist kokku pandud virtuaalnäitustest ning museaalide kõrgresolutsioonis fotodest, mis võimaldavad ka pisidetailide vaatlemist. Praeguseks on kogu materjalist koostatud viis temaatilist näitust: Tallinna vaadetest, Tallinna mustpeadest, Kanuti gildist, Ficki fajansimanufaktuuri toodangust ja ülevaade arheoloogiakogust. Tallinna Linnamuuseum tõi avalikkuse ette üle 160 museaali, millest omakorda rohkem kui kaks kolmandikku on seni olnud kogudes vaatajate eest peidus.
Tutvu virtuaalmuuseumiga siin.