See on kahtlemata üks neist lavastustest, mida pea iga laps võiks vaatama jõuda. On ju tänapäeval erisuguseid ja eri vanuses tegelasi, kes lapsi paeluvad, märksa enam kui oli kümmekond aastat tagasi, sest igaühest neist vormitakse ka turundusartikkel, ja Pipit paljud pisikesed põnnid veel ei teagi. Uus, värskendatud ja noorte osavõtjatega särtsakas Pipi-lavastus on kindlasti suur samm selle vea parandamise poole.
Ehkki muusikal on soovitatav lastele alates seitsmendast eluaastast, tundub olevat patt koju jätta ka nooremad, kes vähegi võiks kahetunnise etenduse vastu pidada. Nõnda leiduski esietenduse noorimate vaatajate seas ka kolme- ja nelja-aastaseid, ja need, kes olid põnni koju jätnud, tõdesid, et oleks vist pidanud ikka lapse kaasa võtma.
Estonia teater tähtsustab üha rohkem laste harjutamist ooperi ja tõsisema muusikaga. Selleks on võetud kavva mitu lastele mõeldud muusikalist lavastust ja tuleb tunnistada, et see mõjub eesmärgipäraselt mitte üksnes lastele, vaid ka neid ooperisse toovatele lapsevanematele, pealegi õhkub suurest teatrisaalist hoopis teistsugust hõngu – ooperihõngu.
1969. aastal esietendunud «Pipi Pikksukk» on Pipina lavale toonud nii Helgi Sallo, Anu Kaalu kui ka Katrin Karisma. Uute Pipidena astuvad üles laulja Nele-Liis Vaiksoo, Merit Männiste ja Ingel Marlen Mikk. Kui esietendusel täitis Pipi osa Vaiksoo – ja mõjus nii ehedana, nagu oleks seda alati teinud! –, siis Ingel Marleniga saaks usutavasti hoopis teistsuguse etenduse, mida soovitaks just nooremale vaatajaskonnale, nagu ka seda, et väiksematega võiks eelistada päevaseid etendusi.
Tegevus laieneb ka saali
Rõõmuga tuleb tõdeda, et järjest rohkem laiendab (laste)teater oma lavapiire, tuues tegelased publikule veelgi lähemale. Selles lavastuses kasutatakse Pipi kooliminekuks vajalike tarvete otsimisel kogu saali, tervesse ooperiteatrisse on aga peidetud šokolaadikuldrahasid ja komme, mis tekitas vaheajal tõelist hasarti ja melu laste seas.
Nutikalt on ära kasutatud ka lava ees laiuv orkestriauk, mis Kurrunurruvutisaarele seilates muutub mereks ja kust raha- ja pärlimaiad armsad kurikaelad Blom ja Kõva-Karlsson välja ilmuvad. Just nimelt armsad. Esietendusel Tõnu Kilgase ja Raivo E. Tamme kehastatud röövlid mõjuvad äärmiselt lustakalt ja haaravalt – seda kinnitas ka etenduse lõpus neile kõlanud tormiline aplaus. Lapsevanematel peab ju ka huvitav olema.
Ja eks tõetera leidu muusikalis täiskasvanutelegi. Kui mõned lapsed kibelevad kangesti suureks kasvama, et olla iseenda peremees, ja suured omakorda kipuvad unustama väikest last enda sees, siis Pipil on jagada õpetussõnu mõlemale. Võib ju võtta Pipilt vastu võlupilli ja lugeda temaga koos salmi «Väike väänik anna asu, et ma suureks eal ei kasu», ent võib ka lihtsalt säilitada teatud hulga lapsemeelsust, mis aitab asju loomingulisemalt võtta ning avastada omi spunke. Pipi moodi valetada muidugi pole ilus, kuid väga hallilt ei maksa oma elu ka elada.
Nele-Liis Vaiksoo mõjus esietendusel juba staažika Pipina, aga eriti hästi kukkus välja Alo Kurvitsa kõrvalroll härra Nilssonina. Nelja-aastane tütretirts ilmselt võttiski teda kui päris ahvi, kuid ka endale jättis see nii tõetruu mulje, et sel hetkel sai muututud peaaegu et lapseks. Kui Nilsson kõlgutas orkestriaugu kohal jalgu, tekkis isegi väike hirm, et äkki kukub alla. Samamoodi ka siis, kui Pipi, ämber peas, laval ringi tantsis.
Siinkohal tuleb au anda Jüri Naela koreograafiale, millele, võiks arvata, seadis piirid lava suurus. Kohati võis tajuda, et kui põrandapinda olnuks rohkem, oleks tantsuline pool veelgi suurejoonelisemaks kujunenud.
Ooperi juurde kuulub ikka orkestriauk – vahel oli lisaks lavalisele poolele huvitav eraldi keskenduda ka pillimängule. Eriti haaras trummisoolo, kui järg oli Kurrunurruvutisaare pärismaalaste tantsu käes, mis mõjus otsekui vahva muusikavideo igati usutava pruuni ihuga tegelastega.
«Põhjamaa» kui kaunis hümn
Väiksemad lapsed saalis siiski paistsid natuke kartvat neid heinapäiseid mustanahalisi, nagu ehmatas ka karusselli tulevärk oma tõetruuduses. Mõneti üllatas, et teksti oli jäetud alles «neegrikuningas» ja «neegriprintsess», aga kui segaseks ikka üht lugu annab suures korrektsuses ajada?
Kui muidu oli tunda Pipi põhjamaise koduna tema päritolumaad Rootsit, siis Kurrunurruvutisaarelt jõuluks koju naastes mõjus Ülo Vinteri algselt just «Pipi Pikksuka» muusikalile loodud imekaunis «Põhjamaa» kui hümn. Tõeliselt kaunis.
Turundusepatust pole prii aga ka Estonia ooperiteater – lapsi tervitasid müügipunktide juures Pipid, härra Nilssonid ja valged täpilised hobused, paraku vaid sularaha eest. Arvata võib, et kui olnuks ka kaardiga maksmise võimalus, läinuks need veel paremini, sest Pipi tegelased on rõõmsavärvilised ja armsad. Enda lapse järgi tundub, et eeldataksegi juba, et kõiki tegelasi saab ka koju osta. Aga kuhu jääb siis teatri eripära?
Nii ja naa, kuid see on hoopis teine teema.
Uuslavastus
Ülo Vinter ja Ülo Raudmäe
«Pipi Pikksukk»
Lavastaja Andres Dvinjaninov. Muusikaline juht ja dirigent Priit Aimla. Kunstnik Riina Degtjarenko. Valguskunstnik Anton Kulagin. Koreograaf Jüri Nael
Esietendus 5. märtsil Estonia teatris