Erkki-Sven Tüür peab lugu teravatest kontrastidest

Erkki-Sven Tüür taotleb oma muusikas pidevat teelolemist, ja iial ei tea, mis nurga taga juhtub.

FOTO: Peeter Langovits

Täna kell 19 kõlab Estonia kontserdisaalis Erkki-Sven Tüüri teose «Ärkamine» esiettekanne. Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Sinfonietta Riga esitatava ning Daniel Reussi dirigeeritava suurvormi tellis heliloojalt kultuuripealinna usin toimkond. Lisaks Tallinnale kuuleb igas mõttes ärkamist tähistavat muusikateost sel kevadel ka Tartus, Riias ja Berliinis. «Ärkamise» esmaesitust kannab aga üle Klassikaraadio. Vestles Valner Valme.
 

Alles reedel oli Tüüri 8. sümfoonia Eesti esiettekanne, 24. veebruaril toimus Washingtonis tema autorikontsert sarjast “Euroopa juhtivad heliloojad“ ning Tüüri teosed olid ka mujal USA kontserdikavades: New Yorgi Filharmooniaorkester kandis 24. veebruarist 1. märtsini Paavo Järvi dirigeerimisel ette orkestriteose «Aditus».

Nagu ütleb Ameerikast esiettekannetele naasnud, peamiselt Hiiumaal elav helilooja ise: selline tihedam tibude loendus rikastab emotsionaalselt.

Erkki-Sven Tüür, nädalaga Eestis kaks esiettekannet, neist üks siinne, teine maailma – teile on põhjust õnne soovida. Aga kogu selle ilu juures, kas selline graafik – arvestades, et vahetult enne 8. sümfoonia Eesti esiettekannet saabusite Ameerikast – väsitab emotsionaalselt ka?

Arvestades helilooja töö üksildast iseloomu, on niisugune kohatine tihedam «tibude loendusel» käimine emotsionaalselt rikastav, väsitab reisimise ja ajavööndite erinevusega seonduv. On ju perioode, kus olen oma töökambris Hiiumaal mitu kuud järjest ja enamasti ongi nii, et sealt oma muusika ettekannete tõttu lahkudes toimub rida asju üksteise järel. Ma olen alati seesugustest teravatest kontrastidest lugu pidanud.

Teie teostel on sageli põnevad rahvusvaheliste, enamasti ladina sõnadega pealkirjad, «Ärkamine» on aga lihtne eesti sõna ja tähendabki teoses ärkamist looduses ja vaimus, rääkige palun kultuuripealinna tellitud teose sündi ja algideed natuke lahti. Kultuuriliselt ja religioosselt üsna ambivalentne tähendus on sel ilmselt?

Nii on. Ärkamine kui virgumine unest, uuele elule ärkamine, tuhmistunud meelte ärkamine selgesse olekusse, religioosne ärkamine, kevadine looduse ärkamine... See sõna omab ääretult sügavat ja ulatuslikku tähendusvälja. Ma usun, et ärkamine on omamoodi elukestev protsess, uinumise ja ähmastumise vastand.

Stagnatsioon on kerge tulema, sestap tuleb vaim ärkvel hoida. Seekord otsustasin kohe, et kirjutan muusika peamiselt eesti luulele tuginedes. Juhan Liiv, Ernst Enno, Jaan Kaplinski ja Doris Kareva. Olulise lisadimensiooni toovad sisse ladinakeelsed ülestõusmispühadega seotud liturgilised tekstid.

Rääkides ka teie instrumentaalmuusikast: rokist sümfooniateni. Minu jaoks teeb selle huvitavaks see, et teie teostes ja plaatidel juhtub midagi, kogu aeg toimub. On dramaatikat. Ei tea, mis hakkab saama nurga taga – kusjuures tegu ei ole avangarditsemisega. Tundub, et te ei armasta muusikas maneeritsemist, õõnsaid vorme, põhjendamatut ilutsemist – milline helilooja neid asju armastakski, eks, aga mõnel kukub nii välja. Kuidas aga panna iga sekund, iga toon kandma? See on sama põhimõte, mis sõnalises tekstis – iga sõna peab midagi ütlema.

Seda pidevat teel olemist, muusika taime kombel kasvamist ma tõepoolest olen väga teadlikult taotlenud. Eks tuleb enda kirjutatut halastamatu täpsusega kontrollida, et ei oleks halvas mõttes tühje takte või noote. Tegelikult on see ikkagi väga intuitiivne toimimine. Ilma struktuuri loomata ja tehnikat valdamata ei ole võimalik komponeerida, aga – kõige tähtsam on ikkagi see, mis elustab kogu skeletti. Kusjuures see jääb ka mulle mõistatuseks, miks ma otsustan siin nii ja seal teisiti.

Kui tähtis on heliloojale katsetada erinevaid žanre? Lähme konkreetselt teie juurde: kas te kasutaksite orkestriteostes ja kammermuusikas nii palju kitarre või elektroonikat, kui poleks olnud In Spe’d? Paljud nüüdisklassikalise muusika heliloojad seda ju teha ei julge, või ei pea vajalikuks.

Elektroonikat kasutavad paljud teised tunduvalt rohkem kui mina. Selge on aga see, et ilma rokkmuusiku kogemuseta või ilma süntesaatoreid ja digitaalseid heliprotsessoreid ja nende tööprintsiipe tundmata kõlaks mu orkestrimuusika kindlasti teistmoodi. Arvan küll, et erinevad kogemused tulevad igati kasuks.

Tuleme tagasi Tallinna, kuivõrd «Ärkamine» kõlab siiski kultuuripealinna raames. Mis siin teisiti võiks olla? Ma ütlen omalt poolt ühe asja: ma elan merelinnas, aga ma eriti ei taju seda. Ehk minu viga, ei tea.

Ma loodan väga, et millalgi mitte liiga kauges tulevikus oleks võimalik Tallinna merelinnana tajuda senisega võrreldes hoopis teises mõõtkavas. Ilusaid plaane ju on ja ilmselt midagi saab teoks ka selle aasta jooksul.

Aga mis on Tallinnas sellist, mida mujal maailma linnades ei ole, ent mida me võib-olla hinnata ei oska? Annab see linn ka inspiratsiooni? Seda vist käite ikkagi saamas Hiiumaalt.

Meie unikaalne vanalinn pluss veel mitte realiseeritud avatus merele võiks olla see suurepärane kombinatsioon, mis Tallinna teistest linnadest oluliselt eristaks. Linnas saab inspiratsiooni sõpradega suhtlemisest, kontsertidelt, teatritest, näitustelt. Tegelikult elan ma ju ikkagi põhiliselt Hiiumaal ja oma korterit nimetan ma Tõrvaahju talu saatkonnaks Tallinnas.

Millist muusikat te ise kuulate? Ärge ainult öelge seda tüüpilist heliloojate ja muusikute vastust: enda muusikaga on nii palju tegemist olnud, et ülejäänud aja olen nautinud vaikust.

Kui ma ise intensiivselt töötan, siis sel perioodil ma tõesti midagi muud ei kuula. Muul ajal tunnen huvi eeskätt oma põlvkonnakaaslaste ja nooremate heliloojate sümfoonilise loomingu vastu, kõlab ka tuntud-teada klassikaline repertuaar juhul, kui on tegemist eriliselt eheda ja värske interpretatsioonilise nägemusega: kõik omanäoline, otsiv ja samas ka veenev alternatiivskeenelt, rokk, džäss... Taevake, tegelikult ma kuulan väga erinevaid asju, ainult mitte müügiks produtseeritud isikupäratut meinstriimpoppi.

Teilt kui hiljutiselt aasta kodanikult (2009 – V. V.) tahaks lõpetuseks küsida midagi peaaegu poliitilist. Valimised näitasid stabiilsust, pronksööst on mitu aastat möödas, majanduskriisist enam ei räägita, ilmselt ka möödas... Kas noor riik on saanud täiskasvanuks, muutunud rahulikuks, on meil kõik korras? Või me lihtsalt ei märka neid, kel on tõesti halvasti?

Ka luuavarrest võib pauk tulla. Uued kriisid on peidus kivide all, mille olemasolu me aimatagi ei oska, ja see ei ole naljaasi. Stabiilsus on loomulikult väga oluline, aga hoidku taevas poliitikuid edust pimestatud endaga rahulolust. Kodanikuühiskonnas peaks dialoog iseenesestmõistetav olema, meil on kahjuks sellega igal tasandil probleeme.

Muidugi on Eesti riik teinud läbi suure arengu ja on täiskasvanulikum, aga ärgem arvakem, et ta on valmis. Ma täiesti siiralt usun, et see on meist igaühe asi, et see riik parem saaks. Ilmselt idealist, mis teha. Ja need, kellel kõik hästi, peaksid hoidma silmad lahti, et märgata neid, kes abi vajavad.

Tagasi üles